Autor: ahvike123

22-08-2009 08:00:00

"Kuidas Sa võisid??" Jutt ühe vaese koera elust!

Kirjutan just nimelt koetast sest nad on lihtsalt nii võrratud ! (L)

Liiga palju on selliseid inimesi :'(
Kui ma olin kutsikas,esinesin ma Sulle oma veidrustega ja panin Su naerma.
Sa kutsusid mind enda lapseks ja hoolimata paljudest näritud kingadest
ja paarist mõrvatud padjast,sain ma Sinu parimaks sõbraks.Kui ma
olin pahandust teinud,vibutasid Sa oma sõrmega minu poole ja küsisid:
Kuidas Sa võisid?aga siis Sa leebusid,ja lükkasid mu umber,et minu
kõhtu sügada.Sul oli kogu aeg kiire,aga ikka leidsid Sa aega,et
minuga koos olla.Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu voodis ja
kuulasin Sinu saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi
olla parem. Me käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel
pargis , autosõitudel, jäätist söömas (sain ainult vahvli, sest sa
ütlesid, et jäätis on koertele halb), ja ma tegin pikku uinakuid
päikese käes, oodates, et Sa päeva õhtul koju tuleksid. Lõpuks
hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma karjäärile.
Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin Sind
kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste. Mitte
iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin rõõmsalt,
kui Sa koju tulid. Kuni Sa armusid... Tema, nüüdseks Su naine, ei
ole koerainimene, aga ikkagi tervitasin teda meie kodus, üritasin
näidata pühendumust ja kuuletusin talle. Olin õnnelik, sest Sina olid
õnnelik. Kui lapsed sündisid jagasin Sinu erutust. Olin lummatud nende
roosast värvist, nende lõhnast ja soovisin samuti nende eest
hoolitseda. Aga te muretsesite, et ma võin neid vigastada ja nii
veetsin ma enamuse ajast pagendatuna teise tuppa või kuuti. Oh,
kuidas ma tahtsin neid armastada, aga olin hoopis vangis. Kui nad
kasvasid, sain nende sõbraks. Nad kiskusid end mu karvadest hoides üles
võdisevatele jalgadele, torkasid sõrmi mu silmadesse, uurisid mu kõrvu,
ja tegid mu kuudile musi. Ma armastasin kõiki nende puudutusi, sest
Sinu puudutus oli muutunud nii harvaks. Ja ma oleksin neid kaitsnud oma
eluga, kui oleks vaja olnud. Hiilisin nende voodisse ja kuulasin nende saladusi ja salajasi unistusi. Me ootasime koos sinu auto mürinat sissesõiduteel. Kunagi
oli aeg, mil kui keegi küsis On Sul koer?, võtsid Sa rahakotist välja
minu foto ja rääkisid pikki jutte minust. Viimastel aastatel vastasid
Sa lihtsalt Jah ning muutsid teemat. Ma ei olnud enam Sinu koer olin lihtsalt koer ja Sa panid pahaks igat väljaminekut, mis Sul minu peale teha tuli. Nüüd
on Sul karjäär ja võimalus kolida teise linna, aga te kolite
korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegid õige otsuse arvestades oma
perekonda, aga oli aeg, kui mina olin Su ainus perekond. Olin
autosõidu pärast elevil kuni me jõudsime koerte varjupaika. Seal lõhnas
koerte ja kasside, hirmu ja lootusetuse järgi. Täitsid paar paberit ja
ütlesid: Tean, et te leiate talle hea kodu. Nad kehitasid õlgu ja
saatsid Sulle vaevalise pilgu. Nemad teavad reaalsust ja võimalust
leida kodu keskealisele emasele, mis siis et paberitega.
Pidid oma poja sõrmed minu kaelarihma küljest lahti kangutama, kui ta karjus: Ei, isa! Palun, ära luba neil võtta minu koera! Ja ma muretsesin tema pärast, ja õpetuste pärast, mida Sa olid talle alles jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest ning austusest kõigi elusolendite vastu!! Andsid minu kuklale head-aega-patsutuse, vältisid minu pilku ja keeldusid võtmast minu
kaela- ja jalutusrihma Sinuga. Sul oli tähtaeg ja nüüd on ka minul. Kui Sa olid lahkunud tulid kaks kena naist ja rääkisid, et ilmselt teadsid Sa kolimisest juba kuid ette, aga ei teinud katsetki mulle ise hea kodu leida. Nad raputasid oma pead ja küsisid: Kuidas Sa võisid? Nad on nii hoolitsevad meie vastu siin varjupaigas, kuivõrd nende kiire graafik võimaldab. Loomulikult nad toidavad meid, aga ma kaotasin oma isu juba mitu päeva tagasi.Algul, kui keegi minu puurist möödus,sööstsin ma võre juurde, lootsin, et see oled Sina et Sa muutsid oma meelt, et see oli vaid halb unenägu või et see oleks vähemalt keegi,
kes hoolib, keegi kes võiks mu päästa. Kui mõistsin, et ma ei
suuda tähelepanu püüdmises võistelda ülemeelikute kutsikatega, kellel
ei ole minevikku, mida meenutada, taandusin kaugesse nurka ja ootasin.
Kuulsin samme, kui ta päeva lõpus minu juurde tuli ja tatsasin temaga
piki vahekäiku eraldatud tuppa. Hämmastavalt vaiksesse tuppa. Ta
tõstis mu lauale, sügas mu kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu süda tagus oodates, et mis nüüd juhtub, aga samas oli mingi leevendus, sest ma juba teadsin. Vangi päevad on otsa saanud. Nagu minu loomuses
oli, olin tema pärast mures. Ta oli murdumas koorma all, mida ta kandis
ja ma teadsin, et kuidagi teadsin ette iga tema liigutust. Õrnalt
asetas ta žguti ku esikäpa ümber ja samal ajal jooksus pisar mööda tema
põske. Lakkusin õrnalt tema kätt samuti, nagu olin toetanud Sind
aastaid tagasi. Ta lükkas osavalt süstlanõela minu veeni ja
tundsin nõela ja külma vedelikku liikumas oma kehas. Heitsin uniselt
lamama, vaatasin tema silmadesse ja pomisesid: Kuidas Sa võisid? Võibolla sai ta mu koerakeelest aru, sest ta sosistas: Mul on nii kahju! Ta
kallistas mind ja selgitas, et see on tema töö, teha kindlaks, et ma
läheksin paremasse kohta, kus mind ei ignoreeritaks, solvataks ega
hüljataks ja kus ma ei pea ise enda eest hoolitsema- kohta täis
armastust ja valgust ja kõigest praegusest nii palju erinevamasse
paika. Ja kasutades oma viimast energiat üritasin talle hetkeks
saba liputades märku anda, et minu "Kuidas Sa võisid?" ei olnud temale
suunatud. See oli Sulle suunatud, Minu Armastatud Peremees, sest
ma mõtlesin Sinust. Ma mõlten Sinust ja ootan Sind igavesti. Ehk
näitavad teised Sinu elus ka Sinu vastu sama palju truudust ja
lojaalsust.Märge: Kas Kuidas Sa võisid? tõi Sinu
silmadesse samuti pisarad kui minu omadesse ? . Lugu mis juhtub igal
aastal miljonite koduloomadega, kes surevad varjupaikades. Kasutage
seda lugu, palun, oma kodulehekülgedel, ajalehtedes, ajakirjades ning
varjupaikade ja loomakliinikute teadetetahvlitel. Öelge
inimestele, et otsus võtta loom perekonda on eluliselt tähtis, et iga
elu on tähtis, et loomad väärivad meie armastust ja hoolivust ja, et
teise korraliku kodu leidmine oma loomale on Sinu kohustus ja iga
ajaleht, loomaühing või varjupaik oskab Sulle selles nõu anda. Anna
palun enda panus, et lõpetada tapmist, aita teha kõik (ravimid,
kastreerimine, süstid) mis võiksid ära hoida mittesoovitud loomad. Saada
see lugu palun edasi, mitte selleks et teistele haiget teha või neid
kurvastada, vaid kuna see võib päästa kas või ühe mittesoovitud
kodulooma.
Pea meeles, et nemad armastavad tingimusteta!!!

ahvike123