Autor: RoseViolin

22-08-2009 16:36:31

Laps kui valuleevendus

Saatuse mäng...üks tüdruk peab surema selleks, et teine saaks elada.

Ma räägin sündmusest, mis on minu enda sünniga juhtunud. Seda rääkisid mulle vanemad ning ma panin niidiotsad kokku.
1989. aastal sündis mu tädil tütar Natali. Ta oli väga armas tumedate silmadega. Tädi armastas teda väga. Natali oli sõbralik ja vaikne nagu vanemad ütlesid. Kuid juhtus üks õnnetus. Kui tädi ja Natali jalutasid linnas ja jäid punase valgusfoori tõttu seisma, siis neile sõitis otsa purjus mees autoga. Tädi elas selle kokkupõrke üle, kuid tema 3-aastane tütar ei elanud. Nii, et ta suri 26. okt 1991 kolmeaastasena. Autojuht oli ise süüdi selles. Nad seisid ilusti teeserval ning auto ise keeras ning sõitis kõnniteele neile otsa. Ma küll ei küsinud, mis autojuhist sai, kuid ma pakun, et ta sai oma tasu kätte selle eest.
Ühesõnaga tädi oli väga masendunud. Toimusid matused jne. Ta ei suutnud kuidagi eluga edasi minna. Väljas eriti ei käinud. Ta ajas oma tütre süü enda kaela. Et ta oleks pidanud kiiresti reageerima, et kaitsta Natalit. Ema proovis küll teda rahustada ning aidata valust üle saada. Kõik sugulased proovisid, kuid see ei õnnestunud.
Kogu selle õnnetuse ajal oli minu ema rase. Ta ootas mind, kuid minuga ei olnud kõik korras ning ema sattus suhteliselt tihti haiglasse.  Kuu aega pärast Natali surma , 28. nov 1991, sündisingi mina. Arstid ütlesid, et tulevad raskusi minu ilmaletoomisega ning võibolla ei ela ma seda üle või sündin taandarenguga vms,  kuid see läks hoopis päris kiiresti ja lohvalt ja ma olin täiesti terve laps.  Ema oli väga õnnelik, sest ma olin tema esimene tütar ja viimane laps. Kõik olid nii õnnelikud, et lõpuks sündis tüdruk, sest enne mind sündisid kolm poissi ehk minu kolm venda. Ma olin tõeline õnnistus sellel ajal nagu ema ütles.
Tuli panna mulle nimi ning tädi oli ikka veel muserdatud ning ema panigi mulle nime tädi järgi selleks, et kuidagi tema tuju tõsta ning loomulikult nähti, et mul on tumdead silmad nagu Natalil. Loomulikult tegi see mu tädi õnnelikuks. Ta tahtis ka, et mind ristitaks ning temast mu ristiema saaks. Ema oli sellega päri ning nii ma saingi omale tädi nime ning temast sai ka mu ristiema.
Ta hoolitses minu eest hästi. Nagu mul oleks kaks ema. Alati kui kuskile läksime ning foori ees peatusime, siis ta hoidis mind umbes kaks meetrit sõiduteest eemal selleks, et minuga sama ei juhtuks nagu Nataliga.  Igal sünnipäeval tõi ta mulle kooki ning hoolitses minu eest.  Ma olin nagu leevendus tema südamele ning asendus tema tütre kaotuse eest. Kaotas oma tütre, kuid sai endale õetütre.  Ta lein leevendus ning ta sai eluga edasi minna.
Ma ei tea mida teised arvavad, kuid ma tunnen end kui asendusvahendina niimoodi. Kas see oli lihtsalt kokkusattumus või tõesti kellegi/millegi tahe, et niimoodi juhtuks?

RoseViolin