Autor: mopsiku

24-08-2009 09:25:32

Olin hulluke!

Olin hulluke..see on minu elust!

Olen väikesest maakohast pärit ning lõpetanud kevadel heade
hinnetega põhikooli, tuli minna sügisest keskkooli. Olen pikk kasvu ning minul
põhikoolis just polnud pikemat kasvu noormehi ning seetõttu tundsin end suht kehvasti,
et kellelegi ma ei meeldi kuna mul polnud ei mingit peikat tol ajal. Alles
natuke enne lõpetamist sain kuti, kes oli minust 3 aastat vanem ning kellega ma
olin koos kuna üritasin popp olla, et oh lahe- mul ka peika.

Tegelesin spordiga ning läksin ka vastavasse keskkooli. Seal
hakkas see kõik pihta. Seal oli nii palju kenasid noormehi- pikad ja väga
vormis kehadega- kõik tegelesid spordiga. Seal hakkasin alles tähelepanu saama,
tehti tihti komplimente ja tundsin end nii lahedana. Peagi jätsin oma põhikooli
aegsa noormehe maha kuna tulid ju uued. Kohe uue kooliaasta alguses hakkas
mulle külge lööma üks klassivend, kes polnud absoluutselt minu maitse- ta oli
sama pikk kui mina, sama kleenuke ja puseriti hammastega veel. Nimetame ta
Tiiduks. Elasin seal ühikas ning ta käis seal iga päev ja rääkis nii ilusat
juttu, et mu toakaaslasel läksid tihti silmad märjaks. Aga mina siiski ei
tahtnud teda tähele panna. ( Mul on kiiks, et endavanuste kuttidega ei käi,
alati olgu vanemad) Hakkasin siis 16 aastasena klubides käima ja möllama ringi,
mitte hullusti, kuid siiski, võrreldes, et enne olin ju ikka korralik. Tiit
ikka ja ikka üritas mind sebida. Kujutan ette, kui valus võis tal olla mind
teiste poistega koos näha, aga noh. Tiit oli mind sebinud umbes 4 kuud kui
lõpuks siis vedu võtsin. Kuigi tal välimust polnud oli tal äärmiselt soe süda
ja väga hea huumorimeel ja tundus, et ta hoiaks mind väga. Proovisime siis koos
olla, aga tuli vahele jõulu vaheaeg ning ei näinud teineteist kuna minu kodu on
80 km eemal ja tema pealinnas. (Mainin veel ära, et pole ka sõbrannade tüüpi ja
seal keskas sain väga lähedaseks ühe toreda neiuga. Rääkisime alati kõigest.)

 Jõuluvaheaeg siis
möödas ja tuli taas kooli minna. Jõudsin siis ühikasse ja keda seal polnud
enam, oli mu parim sõbranna siis. Ma olin täitsa shokis, nimelt oli ta
otsustanud, et läheb oma kodukoha kooli tagasi. Võtsin seda väga südamesse, et
mulle ei olnudmidagi rääkind, ometigi muidu rääkisime absoluutselt kõigest. Ja
läks vaid paar päeva, kui Tit arvas, et siis meist ei tule ikka midagi välja.
Olin sel ajal nii õrna hingega ja ei saanud ka oma vanematega läbi. Sel hetkel
järsku tundsin, et ei suuda olla. Mind jäeti maha sõbranna poolt ja poisi
poolt, kes oli nii kaua vaeva näinud, et mind kätte saada ja siis kõik. Tundsin,
et mind järelikult ei ole mitte kellelegi vaja. Keegi ei armasta mind ega vaja
ega hooli. Mu pea oli nii palju mõtteid täis.

Ei tea, mis mul küll mõttes oli, aga hakkasin end žiletiga
lõikuma. Ma ei üritanud end tappa, vaid lihtsalt läksin wc-sse, istusin potile,
hakkasin nutma ja lõikuma. Ise muudkui jälgisin, kuidas verd tuleb ja tuleb.
Lõikusin ka duši all olles- jällegi nutsin ja lõikusin ja nagu nautisin seda.
Pärast muidugi sidusin selle kinni, algul nagu keegi aru ei saanud, kuid
toakaaslane sai ikka suht kiirelt pihta. Eks küsiti ikka, et mis viga, kuid
alati ütlesin, et midagi. Olin täiesti omas mullis. Ka vanemad kodus panid
tähele, et käsi imeliku koha peal kinni seotud. Nõnda ma olin kuskil ühs kuu.
Ei viitsind enam koolis käia, lõikusin ja nutsin...Järgneb

mopsiku