Autor: Miu

23-09-2009 15:33:32

Esimese armastuse unelm...

Sokrates on oma kõnes öelnud: \"Armastus on iha head jäädavalt vallata. Kui inimene midagi ihaldab, siis alati hea pärast, mida see endas kätkeb.\" Kas tõesti on see nii?

Inimene armub elus mitmeid kordi ning iga kord on see tunne erinev. Lapsena on see lihtne ja kerge tunne, kuid vanemaks saades lisanduvad ka sellele teatud nõuded. Armumine on justkui armastuse eelmäng, millele aga alati ei järgne armastus.
Esimene armastus on see, mis alatiseks meelde jääb. Mäletan neid meeletult tugevaid tundeid. Ja kui öeldakse, et armastus teeb pimedaks siis seda see tõesti ka teeb. Ma ei näinudki, et inimene minu kõrval ei suhtu minusse samamoodi ning lõpuks olin mina see kes andis endast kõik. Alles aasta peale suhte purunemist mõistsin, et asi ei olnud üldse minus. Olin andnud endast kõik ja rohkemgi veel.
Nüüd kui olen lõpuks eluga edasi läinud, tunnen, et see esimene armastus jääb ikka meelde ning neid tundeid ei asenda miski. Armastan ka oma praegust meest, kuid ausalt...ei tunne ma tema vastu siiski nii paljut kui tundsin oma esimese armastuse vastu. Ma ei ütle, et ma ei armastaks teda, kuid lihtsalt, see pole enam see tugev tunne, mis oli siis. Või ehk on, kuid olen sellega juba tuttav ning ei pane selle tugevust enam tähele? Mis teie arvate, kas see esimene armastus on see kõige tõelisem?

Miu