Autor: ego

24-01-2010 20:06:44

Valus on kahekesi üksi olla!

Teda justkui polekski, kuid ometi ta on minu kõrval igapäev

Tunnen tihti tüdimust või rohkem väsimust, sellest, kuidas tahaks mehega rääkida, kuid iga, peaaegu iga küsimus jääb vastuseta.
 Me näeme igapäev hetkeks.
 Ise olen kodune, mees aga käib tööl. Iga õhtu, kui ta saabub on ta alati väsinud, millest saan ju tegelikult suurepäraselt aru. Kui ta tuleb töölt, käib dussi all, sööb ja seejärel läheb magama. Hommikuti ärkab viimasel minutil, et tööle kiirustada. Ja nii päevast-päeva. Puhkepäevi tal õieti polegi ja, kui on, siis need veedab ka tööd tehes kodus.
 Tunnen tihti, et justkui polegi kedagi, kellega õhtuti juttu ajada, kellega elust niisama lobiseda.
 Elame linnast kilomeetreid eemal ja linna satun ka harva , kui satun, pole aega, et sõbrannat külastada või ei juhtu teda kodus olema. Sõbrannaga kohtume üliharva.Ilmselt liiga suur suhtelmisvajadus.
 Ma mõtlen koguaeg sellele, et leian alti põhjuse nurisemiseks. Kui me mehega koguaeg ninapidi koos olime, siis soovisin, et saaks ka omaette olla. Nüüd saangi, kuid liialt tihti.

ego