Autor: Nikita

08-02-2010 18:54:54

Buliimia - kas haigus või imenipp?

Tänapäeval, kui meie eeskujuks on 00-suuruses piitspeenikesed kaunitarid on väga raske sellest kõigest kõrvale vaadata ja seda kõike ignoreerida. Siin on minu lugu sellest kohutavast haigusest lootuses, et keegi sellest ehk veidigi abi saab.

Olen lugenud, et paljude puhul saab see haigus alguse püüdlusest olla täuslik ning arvan, et ka minul juhtus see nii. Olin nooremana alati pahuksis oma õpetajatega, sest käitusin ebaviisakalt ja võitlesin kõige ning kõigi vastu, mingi hetk maksis see kõik mulle kätte ja mind heideti koolist välja. Isegi kui ma seda ei tunnistanud siis alateadlikult tundsin, et olen oma perekonnale kohutavaks pettumuseks.
Ma olen alati olnud peenikene tüdruk kuid eks vanuse tulekuga muutus ka  minu ainevahetus pisut aeglasemaks. Kaal liikus alakaalult normaalkaalule ja lisandus 5 kilo, ma vaatasin oma pilte ja tundsin, et pole enam täiuslik.
Kuna elasin koos vanematega siis oli külmkapp pidevalt head ja paremat täis ning ühel õhtul läksin ma oma söömisega liiale. Ma sõin nii palju, et kõhul oli valus ja mul iiveldas nii kõvasti, et hakkasin oksele. Ja järgmine päev... ma tundsin ennast imeliselt, mul oli kõht lame ja hea olla.  Ma kinnitasin endale, et minust ei saa buliimikut ja mõnikord nt  mõnel suurel sünnipäeval võib seda nö "imenippi" kasutada. Enne kui ma arugi sain olin ma sõltuvuses. Kõik minu hommikud algasid süümepiinadega ja uue algusega, vandusin endale, et enam ei kunagi. Õhu saabudes tabas mind aga jälle tohutu õgimissööst ja ma sõin rohkem kui mu kogu ülejäänud pere kokku. Kuna wc oli väga õhukese seinaga siis mõtlesin pidevalt vabandusi kuidas oma toimingud väljas ära ajada. Ma valetasin, et saan sõbraga kokku ja jooksin mõne naabermaja põõsa taha ennast tühjendama.   Vahepeal kui teadsin, et olen üksi kodus siis ostsin ma oma lemmik sööke lademetes ja lihtsalt õgisin meeletu kiirusega ja pärast oksendasin. Oma kõige karmimatel hetkedel oksendasin ma 3-4 korda päevas ja nii iga päev.
Nt sõin ma tihti enne õgimissööste jäätist, et pärast kõik libedamalt välja tuleks.
Alguses oli mu meeleolu enam-vähem normaalne, siis aga muutusin ma kohutavalt kurjaks ja mul oli pidevalt masendus. Ma nutsin pidevalt, ma karjusin oma sõprade peale ja kõndisin ringi kui elav surm. Mu nahk oli sinakas kahvatu ja silmad punased, mu kurk oli pidevalt valus ja keha tohutult nõrk, ma tundsin pidevalt, et mu näpud haisevad okse järele.
Kõik muutus paremaks siis kui ma kolisin omaette elama. Sellest on möödas küll 2 aastat kui siiamaani ei julge ma enda külmkappi asju täis osta ega kõhtu liiga täis süüa. Ma ei tea kuidas ma suutsin peale 2.5 aastat kestvat haigust enda tahtejõuga terveks saada aga tavaliselt see nii lihtne pole. Ja oi kui raske see oli, absoluutselt igakord peale söömist tekkis mul kohe okserefleks ja ma tundsin, et see söök peab lahkuma minust. Ma võitlesin selle tundega, ma õgisin samamoodi kõhu täis sest õgimisööste ei saanud ma peatada, vahest olin pool ööd üleval sest kõht oli nii täis söödud ja nii valus, nutsin ja oigasin.
See haigus jääb terveks eluks ja iga inimene kes seda kord põeb peab olema terve oma elu valvas. Sellest 2 aasta jooksul mil ma olen olnud nö puhas on tulnud ka väiksemaid tagasilööke mil ma olen järele andnud ja söödud toidu välja oksendanud. Õnneks on see juhtunud üksikutel kordadel ja igakord ma jällegi tõden, et see on niivõrd vale.
Loodan, et noored tüdrukud ei tee välja meedia survest olla piitspeenike. sest hea tervis, mitmekülgne söök ja mõõdukas sport on pika ja hea elu saladuseks.
Ahjaa, selle ajal kui olin buliimik kaalusin ma 3 kilo rohkem kui praegu mil elan tervislikult ja söön kõike mõõdukalt. Nii et igaljuhul ei tasu see ära ja kõik kes on selle haiguse küüsis peaksid kiiresti kiiresti abi otsima enne kui on hilja.

Nikita