Autor: Nikita

22-02-2010 00:24:45

Kuidas mind püstoliga sihiti...

................... ............Mees aga ei uskunud mind ja oli kohutavalt äkiline ning närviline. Ta sihtis püstolit mu labajalgadele ja ma olin üsna kindel, et ta laseb mu varbad sodiks, hirmutamaks mind, et ma ometi juhtmest ei räägiks kellelegi...

[color=#ff0000][i]Ma näen viimasel ajal tohutult palju unes vägivalda, verd ja hirmsaid asju. Olen loomult väga arg ja magan isegi omas kodus pea tekiall, niiet sellised jubedad unenäod jäävad pikaks ajaks meelde.
Minu tänane unenägu siis...
Kõik algas sellest, et olime vennaga tellinud endale ühe juhtme????? Ma ei mäleta  mis pidi olema konkreetne eesmärk, aga igaljuhul see ei töötanud ja me seadsime kahekesi sammud peakontori poole. Linn oli kohutavalt tühi ja juhtme saatnud firma asus pilvelõhkuja kõige ülemisel korrusel, kogu ülejäänud maja oli tühi ja kohutavalt kõle, ei hingelistki..
Kell oli palju ja tööpäeva lõpuni oli jäänud vaid 30 minutit, tormasime üsna kurjalt sisse ja nõudsime raha tagasi või siis vähemalt uut juhet. Töötajad istusid kõik laua ümber, sõid ja vaatasid telekat ning palusid meil istet võtta. Istusime seal nii kaua, et õues läks pimedaks. Meie ei öelnud midagi ja nemad vaatasid ikka veel telekat edasi. Mu vend hoidis mul käest kinni ja oli mulle kahtlaselt lähedal, mingi hetk üritas mind isegi suudelda?????  Mäletan, et mõtlesin unes, et ju hormoonid möllavad ja otsustasin, et ei räägi seda kellegile, et talle mitte piinlikust valmistada.
Kuna kell oli palju siis pidin minema WC-sse. Ka seal oli väga tühi ja kohutavalt kole ning räpane. Minu üllatuseks ei saanud WC-s vett peale lasta ning terve pott oli kassiliiva täis. Olin sunnitud oma häda tegema kassiliivale. Peale ei kraapinud:D
Kui läksin tagasi siis olin juba üsna ärritunud, et me olime pidanud nii kaua ootama ja tõstsin lärmi. Sellepeale läksid töötajad teise ruumi ja meid jäeti jälle ootama. Veidi aja pärast märkasin, et ukse juurde oli ilmunud tohutult palju mehi, nad olid kõik musta peaga ja habemetega ning nägid välja nagu terroristid slash itaalia geelivennad, mingi kahtlane segu nendest kahest. Hakkasin kartma ja üks meestest märkas seda ning tuli lähemale ja tõmbas oma püstoli välja. Ta higistas ja oli kohutavalt närvis ning ma pidin vanduma, et ei räägi kellegile, et meie juhe ei töötanud. Ma vandusin, sest tahtsin lasta sealt jalga ja ei tahtnud, et keegi mu vennale haiget teeks. Mees aga ei uskunud mind ja oli kohutavalt äkiline ning närviline. Ta sihtis püstolit mu labajalgadele ja ma olin üsna kindel, et ta laseb mu varbad sodiks, hirmutamaks mind, et ma ometi juhtmest ei räägiks kellelegi...
Mu hirm oli nii suur, et ma ärkasin enne lasku, niiet ma ei tea kas varbad jäid alles või mitte. Kuigi uni oli alles panin ma tule põlema ja tõusin üles, et mitte enam juhtmeunenäkku pöörduda.[/i][/color]

Nikita