Autor: tuulik

05-03-2010 16:58:00

Painav minevik

Minu kõige halvem mälestus,mis mind on kummitanud aastaid

Oli pühapäeva õhtu ja ma sõitsin bussiga Tartust Paidesse,kuna oli juba hilja tuli edasiminekuks kasutada taksot.Seisin kesklinnas taksopeatuses ja ootasin.Üle väljaku asus restoran,mis hakkas oma kliente välja saatma,kuna oli sulgemisaeg.Kamp purjus pidulisi tuli ka taksot ootama.Selle ajani ei osanud ma midagi karta.Lõpuks tuli takso ja ma istusin autosse.Seejärel ronis tagumisele istmele ,minu kõrvale purjus tüüp,kes viskas juhile raha pihku ja ütles,et sõidab sinna,kuhu minagi.Mul oli kõhe olla.No ja siis ta nihutas end mulle ligemale ja ligemale ja hakkas käperdama.Ma palusin taksojuhilt abi ja soovisin ka et ta lubaks mind autost maha,aga asjata.Juht arvas,et küll ta rahuneb,kui ma midagi vastu ei ütle Peas valmis mul plaan,nii kui takso Säreveres peatub panen jooksu ühika poole.Ma jäin hiljaks,tema oli kiirem.Järgmine hetk olin ma pargiall pikali ja seal mind vägistati.Kui ma ühikasse jäudsin sain öömuti käest sõimata,miks nii hilja tulin.Ma ei öelnud midagi,mul oli häbi.Järgmisel hommikul tahtsin teha enesetappu,kuid kursusejuhataja leidis mind meelemärkuseta ja kiirabi viis mind ära.paar päeva olin haiglas,siis suunatipsühhiaatri juurde,kuhu ma ei läinud.Kolm kuud hiljem sain aru,et ootan last,sellelt kes minuga nii tegi.Tema jäi karistuseta,minul jäi kool pooleli ja tuli hakata lapsele mõtlema.Teda ära kaotada ei tulnud mul kordagi pähe.Laps pole süüdi,et isa on värdjas.Praegu on tütar24aastane.ma armastan teda üle kõige,ta ei tea,kes on ta isa.Tasaab aru,et midagi on valesti,kuid ei päri midagi.

tuulik