Autor: puksu

05-03-2010 18:35:35

Selline see elu ongi.

Väiksest tüdrukust suureks!

Kas mäletad, kui aastaid tagasi armusid poissi läbi rate'i? Või poissi kes elas sinu naaber majas? Vandusite, et armastate ja olete lõpmatuseni koos, sa mõtlesid pulmadele ja lastele kes teil kunagi pidid sündima... mängisite täiskasvanuid, kõik tundus päris. Ütlesite, et armastate. Jalutasite ja rääkisite maast ja ilmast. Käisite nurgataga musitamas, kõik tundus nii lihtne. Kui suvevaheajal reisisid vanavanemate juurde, veetsid oma suvest poole seal, kirjutasite msnis kui palju te igatsete, rääkisite kuidas läheb jne. Aga mis nüüd on saanud?  Enam ei ole midagi nii lihtne. Sa tutvud Temaga, ja sa tunned seda oma sees. Enne vandusime armastust nagu küsiks sõbralt kommi, nüüd aga vannume armastust pisar silmas. Rääkisime kui palju me igatseme üksteist, aga alles nüüd teame selle sõna piinavat tähendust, kui minutid tunduvad tundidena ja mitte kuidagi ei suuda Teda oma mõtetest välja saada! Enam ei pea Temaga koos olles rääkima nalja jutte, et naerda ja õnnelik olla, piisab vaid lähedusest, pilgust, suudlusest! See värin su sees, kui Ta haarab su käest õrnalt kinni, ei lase sul hingata, on nii hingematvalt mõnus. Alles nüüd teame mida tähendab see salapärane sõna "Armastan".

puksu