Autor: luna

09-03-2010 15:15:56

Nõuka aeg 7. Elu Kemerova ühiselamus

Öösel silmad avades nägin oma voodi ees vihast korterikaaslast, kes oli valmis mind surnuks pussitama.

Varsti saime oma korterisse 2 uut tüdrukut juurde, kes rääkisid omavahel meile arusaamatus keeles. Me ei osanud neid kuulates isegi pakkuda, mis rahvusesse nad kuuluda võiks. Meiega nad suhtlema ei kippunud, hoidsid omatte, kuid meie uudishimu nende rahvuse vastu aina kasvas. Kui uustulnukaid kodus ei olnud, siis soris üks meie kamba tüdrukutes nende asjades ning leides üles ühe uustulnuka passi, saimegi teada, et meie uued korterikaaslased on rahvuselt udmurdid. Me ei osanud selle rahvuse kohta midagi arvata, sest keegi meist ei teadnud sellisest rahvusest midagi. Hiljem sain omal nahal tunda, et udmurdid on üks vastikumaid rahvusi, kellega ma Venemaal kohtusin. Ega kaua ei läinudki aega, kui üks meie udmurdist korterikaaslane üritas mind öösel, magamise ajal, surnuks pussitada. See udmurt, nimi Irina, hakkas rääkima, et meie korteris on vaimud, tema olevat ise näinud kuidas inimese kuju öösel tema toas seisnud ning siis edasi meie tuppa tulnud. Mina magasin kahe vene tüdrukuga ühes toas ja üks vene tüdruk magas kahe udmurdiga teises toas. Mulle tegi see vaimujutt nalja, lapsepõlves sai taolisi jutte internaadis küll kuuldut, ja soovitasin Irinal selle vaimuga ettevaatlik ning ööseks igaks juhuks riided selga jätta, sest kuidas sa hiljem miilitsas vägistamise kohta avaldust kirjutad, kui vägistajaks kummitus. Irina solvus mu nalja peale hingepõhjani ja lubas mind maha lüüa. Ma ei võtnud tema ähvardust tõsiselt, ta oli minust väiksemat kasvu ja ma olin juba lapsest peale spordiga tegelenud ning heas füüsilises vormis. Õhtul läksime magama nagu tavaliselt, lukku panime ainult trepikotta viiva korteriukse, toa uksed olid lukustamata. Öösel ärkasin selle peale üles, et Irina seisis mu voodi ees, nuga käes. Ma ei osanud esimese ehmatusega muud teha kui teda esimesena rünnata, selle peale ärkasid ka mu toakaaslased üles ning ühisel jõul võtsime Irina käest noa ära ning viskasime ta toast välja. Oma väikesele kasvule vaatamata, oli tal päris palju jõudu. Nüüd panime ka toaukse luku, muidu ei oleksi enam julgenud magama jääda ja mu kartus oli täiesti põhjendatud, sest see ei jäänud tema viimaseks rünnakuks minu vastu. Mõni aeg hiljem üritas ta mulle selja tagant taburetiga vastu pead virutada, kuid seda juhtus nägema mu uus tuttav, kes mul parajasti külas oli. Mu uue tuttava käest sai Irinale korraliku keretäie. Peale seda insidenti hakkasime ühika komandandilt nõudma, et Irina meie toast mujale elama paigutatakse, sest temaga koos elades oli mu elu tõsises ohus. Komandat viskas Irina üldse ühikas välja ja koos Irinaga lahkus ka teine udmurt, kuigi temaga meil probleeme ei olnud ja meie poolest oleks ta võinud meie juures edasi elada. Hiljem selgus, et vaim, mida Irina oli näinud meie korteris liikumas, oli reaalselt olemas. Muidugi ei olnud see kummitus, vaid reaalselt eksisteeriv kohalik kutt. Meie rõdu uksel lukku ei olnud ja nii oli rõdu uks meil ööpäeva ringselt avatud ja Irina magas just selles toas, kus oli rõdu uks. Ma ei tea kas kohalikud poisid avastasid juhuslikult, et rõdu uksed on lukustamata või olid nad sellest kogu aeg teadlikud, aga sealt kaudu nad meie viienda korruse korterisse ronisid. Vahele jäid nad siis kui olid kahekesi meie korterisse roninud ja nende jutuvada peale ärkas teises toas elav vene tüdruk üles. Poisid pidasid end korralikult üleval, saime omavahel tuttavaks ja edaspidi käisid nad meil ukse kaudu külas. Rõdu uks jäi ka edaspidi avatuks ja vaatamata avatud rõdu uksele ei läinud meie korterist midagi kaduma

luna