Autor: Bretty

11-03-2010 15:36:10

Üksi suures linnas II osa

järjejutt,tütarlapsest, kes asus elama suurde linna lugu aastast 1978.

Sain kesklinnas päris juhuslikult kokku oma kunstnikust sõbraga.Me jõime kohvi ja otsustasime minna jalutama.Äärelinnades on sügis ilmsem.Me seadsime sammud armsasse, end mõnevõrra hooletusse jäetud majade rajooni.Seltskondki polnud seal kõige parem, ent kaunid sügisvärvid leevendasid masendushetki.Olin ju oma eluga mõnevõrra ummikus.
Jalutasime üürimajade vahel, käisime väikeses köögiviljapoes, ostsime hapukurki ja sõime seda edasi jalutades. Meie ümber langes lehti.Suur osa puudest oli juba raagus.Puud olid seekord asjast õigesti aru saanud ja oma lehed õigel ajal maha raputanud.
See aasta  tundus kõik hästi minevat.Mu sõbral tekkis mõte minna külla ühe teise kunstniku juurde.Ta elas seal lähedal.Helistasime telefoniputkast ja muidugi oodati meid heameelega.Möödusime vanast kohvikust, mis oli juba suletud, kuid läbi akna oli vitriinis näha kuivetunud saiakesi.Siis oligi tänav, kus asus kunstniku ateljee.Peremees juba ootas meid.Oli keetnud teed ja avanud konjakipudeli.Ateljee oli piinlikult korras.Ühs nurgas diivan ja laud.Pani imestama kuidas seal kõik nii korras oli!
Sirvisin kunstiraamatuid ja kuulasin meeste tähtsat juttu.Siis tuli peremees ja näitas ühte pooleliolevat pilti. Mu sõber uuris pilti sõnatult.Silitas käega üle kauni naisekeha.Nad vestlesid laseerimistehnika saladusest.Praeguseaja kunstnikud pidavat ainult plätserdama ja selline tema kahekordne katmine mõjuvat lausa vapustavalt.Kui olime oma maaliuuringud lõpetanud jõime veel veini ega märganudki, et väljas juba pime.Me lahkusime ja jätsime kunstniku pilti lõpetama.
Polnud tuju veel koju minna ja otsustasime külastada endist õppejõudu,kellel täna sünnipäev.
Sõitsime taksoga Mustamäele, selgus et olime tühjade kätega külla minemas.
Küsisime taksojuhilt viina.Taksojuht vihastas ja ütles, et see on karmilt keelatud.Nemad ei tohi öösel viina müüa ja üleüldsegi mitte müüa.Kes siis tohib?Küsisin. Keegi ei tohtivat, mina jälle, et kust siis öösel viina saab?Ma ei jätnud enne järgi, piinasin oma küsimustega niikaua taksojuhti, et ta tüdis ja andis meile ühe pudeli.- See mu enda oma-,ütles ta igaks juhuks.-Loomulikult ,-vastasin.Maksime rohkem kui ta küsis ja astusime taksost välja.Väljas oli pime ja mu sõber ei mäletanud õiget aadressi. Oli seal käinud ainult päevavalgel.Neli ühesugust maja, isegi korrust ei mäletanud.Issake kaua me seal seiklesime! Üritasime katsuda õnne.Kolmandat korda uksekella andes, meil vedas.
Uksel seisi karvane vanamees, ja teatas, et tema põhimõtteliselt sünnipäevi ei pea.Meile see jutt ei meeldinud.Papile ei jäänud muud üle, kui olukorraga leppida. Jeerum, ma ei mäletanud hommikul enam kuidas ma oma koju olin jõudnud -vähemasti ärkasin ma oma voodis.Mäletan vaid seda, et papi kutsus mind tibuks ja ütles, et olen suvel tema Võrumaal asuvasse suvekodusse oodatud külaline.

Bretty