Autor: Kanne

23-03-2010 17:06:40

I don't never wanna lose you ! 7.osa

Järjejutu "I don't never wanna lose you !" 7.osa.

Eelmises
osas: Istusimetühjale valgele pingile. See oli natukene imelik pink. Panin
enda pea Markuse õlale, Markus pani käe ümber minu. Pargis kõlas ka muusika,
mitte just väga kõvasti ja väga vaikselt. See polnud ka mingi räpp, emokate jne
muusika. [b]‘’Apppppi!’’[/b]kuulsime Markusega Birgiti karjumist.

________________________________________

 

Võpatasime
Markusega ehmatusest ning vaatasime seejärel teineteisele otsa. [b]''Mis see oli?''[/b] küsisin. ''Mul [b]pole õrna aimugi! See oli täpselt Birgiti
hääl.'' [/b]vastas Markus. [b]''Aga lähme
ja vaatame siis.''[/b] sõnasin talle vastu ning läksime Birgiti juurde
käsikäes.

Birgiti juurde jõudes märkasime Markusega, kuis väga ta hingab[b]. ''Birgit, kas kõik on korras?''[/b] küsis
Markus Birgiti kõrvale minnes, kuid siis märkas enda ees midagi eirti jubedat -
Valdo surnukeha.
[b]''Issand, ega see ..''[/b] alustasin
küsimusega, kui juba jõudis Markus mulle ette vastata. [b]''Jah, see on kahjuks Valdo surnukeha.''[/b] Vaatasime seda surnukeha
väga pinkselt ning hoolega. See oli šokeeriv vaatepilt ning mis kõige hullem -
Valdo surnukeha.
[b]''Helista politseisse.''[/b] sõnasin
Markusele. Markus võttis telefoni välja ja helistas politseisse. Ma läksin
Birgiti juurde ning kallistasin, kuid ega meil eriti Valdost kahju pole, kuid
siiski - sõber ikka ju.
[b]''Tead, Belle. Ma pean sulle midagi üles
tunnistama!''[/b] ütles Birgit ning oli suhteliselt kurnatud näoga. [b]''Ja?''[/b] küsisin ning ootasin juba ta
ülestunnistust. [b]''Ma ei armastanud
Valdot nagu venda vaid nagu enda poissi.''[/b] vastas Birgit ning kallutas pea
alla. Seejärel hakkas ta vaikselt näppudega mängima.

Ahhetasin ainult. [b]’’Mees, kutsu kiirabi
ja politsei.’’ [/b]Ütlesin Markusele. [b]’’Birks,
aga selles pole ju midagi halba..või on?’’ [/b]küsisin. [b]’’Ta on mu vend mitte mu poiss!’’ [/b]karjus ta mulle peaaegu läbi
nutu.

 

Nägin kuidas
Markus meid vaatas korraks ning siis lõpetas telefonikõne. Kiirete sammudega
tuli ta meie poole . [b]’’Politsei ja
kiirabi tulevad nii kiiresti kui võimalik.’’ [/b]Sõnas ta meile.

- 2 tundi
hiljem -

 

Birgit
läks enda vanematega koju ja Markus saatsis mind. Koju jõudes rääkisin ka enda
tolvanist vennale ja vanemtele mis oli juhtunud. Nagu alati, hakkas mu vend
naerma.

 

[b]’’Ryan, sa oled nii ebaviisakas! Ma irnun
ka siis sinu üle kui sa satuksid õnnetusse ja pärast sured haiglas või kus
iganes ära. On hea?’’ [/b]sain
ma tigedaks.

 

Vend
ainult inises mulle ning kõmpis enda tuppa. Pööritasin silmi. [b]’’Vastik vend!’’ [/b]

[b][/b]

[b]’’Bell, kas sa saad täna Ryanit valvata,
tal on koduarest, et ta ei tohi välja minna. Ma pean minema koosolekule, töö
juurde.’’ [/b]Tuli ema
mu tuppa. [b]’’Olgu!’’ [/b]olin nõus,
saangi veel möliseda tema – Ryani - kallal.

 

[b]’’Väga hea, ma hakkan siis minema.
Tsauka!’’ [/b]kallistasime
veel. Võtsin enda koti põlvedele, tõstsin õpikud jms välja. Tegin päeviku
lahti, vaatasin mis õppida. [b]’’Mis asja,
polegi õppida?’’ [/b]imestasin. [b]’’Nojah.’’
[/b]

 

Panin
homsed tundide asjad kotti ja siis.. tõusin toolilt, kõndisin uksest välja.
Venna tuba on minu toa vastas. Tegin ta toa ukse lahti. Ryan hüppas enda voodi
peal nagu 5 aastane. [b]’’Sa oled tõsiselt
napakas inimene!’’ [/b]hüüdsin talle.

 

[b]’’Nagu sinagi, kallis õde.’’ [/b]Ütles ta mulle. Ryan lõpetas
kargamise, istus rätsepaistes voodile. [b]’’Ema
läks koosolekule.’’ [/b]Toetasin ennast seina vastu. Ryan noogutas reidi nägu
tehes. Naersin ta näo üle.

 

[b]’’Ma kuulsin, et sul koduarest.’’ [/b]Ütlesin, kui olin enda naermise
lõpetanud. [b]’’Jaaaa’’ [/b]vastas Ryan
venitades. [b]’’Miks?’’ [/b]tahtsin teada
saada. [b]’’Vaata, mamps ei luba mul
tüdrukutega enne ila panna kui ma 14 olen. Ja siis ta nägi kui ma ühe plikaga
ilatsesime.’’ [/b]Purskasin naerma.

 

Südamest
naersin. [b]’’ÄRA NAERA!!’’ [/b]karjus ta
mulle. Võpatasin, panin käe suu ette kuid ikka naersin. Tuntsin kuidas rusikaga
sain vastu kõhtu. Kaks kätte panin kõhule, kummardasin valust. [b]’’Sa. Oled. Värdjas!’’ [/b]ütlesin talle
vihase pilguga otsa vaadates.

Nagu see
teda huvitaks? Ta jättis mind sinna valu kätte surema, just mind, enda õde.

 

Köhisin
põhimõtteliselt verd. Mul oli valus, ta lõi kõvasti. Ta pole seda kunagi varem
teinud, minule vähemalt. Ajasin selja sirgu, aeglaste sammudega läksin enda
tuppa telefoni võtma, et isale helistada.

 

-

 

Tunni aja
pärast tuli vend tagasi. Isa lubas Ryaniga rääkida kui koju jõuab. Pikutan
praegu enda voodis ja mõtlen enda elu üle. Minust ja Markusest, minu värdjast
vennast, USA’st, Birgitist.

 

Toa uks
läks suure hooga lahti. Mitte väga suure hooga. [b]’’Ryan?’’ [/b]küsisin, sest arvasin, et see on tema. [b]’’Mina jah. Anna andeks.’’ [/b]Ütles poiss.
[b]’’Annan, aga sul tuleb isaga juttu
rääkida õhtul.’’ [/b]Ütlesin talle.

 

Naeratasin.
[b]’’Kitukas!’’ [/b]teeskles solvunut nägu.
[b]’’Sa ei tea kui valus see oli.’’ [/b]Sõnasin
talle. [b]’’Nojah.’’ [/b]Mõmises Ryan. [b]’’Tead, sisemiselt ma armastan sind
vennana, aga välimiselt vihkan sind täiega!’’ [/b]rääkis talle.

 

[b]’’Ahah. Ma sind küll ei vihka, sa nii pull
plika, sind saab alati kiusata, eriti kui sa mu õde.’’ [/b]Tegi ta kavalat nägu. Kargasin
voodist püsti, käsi rusikas sasisin ta juukseid.

 **************************************

 

Lühike : (
**
*Autoriõigused olemas.

Kanne