Autor: Kanne

26-03-2010 17:09:15

I don't never wanna lose you ! 10.osa

Järjejutu "I don't never wanna lose you !" 10.osa.

Eelmises
osas:

 

Birgit
peab sellest rääkima, ta ei saa seda varjate. Nagunii tuleb see välja. [b]’’Kuhu
me lähme?’’ [/b]küsis Birgit. [b]’’Siis näed.’’ [/b]Vastasin ükskõikselt.

____________________

Birgit polnud nõus tulema politseijaoskonda sisse. Tirisime teda, ta puikles
vastu, rääkisime talle, et ta tuleks, tema eitas, kuni ta oli nõus.

 

-
pärast tunnistuse andmist -


Jaoskonnas olime olnud peaaegu 2 tundi. Saatsime Markusega Birgiti turvaliselt
koju ning siis läksime ise ka enda kodudesse. Koju jõudes istus isa diivanil,
diivani ees – põrandal – oli hunnik õllepudeleid.

 

Ta
oli täiesti täis ennast joonud. Võtsin jalanõud jalast ära. Läksin kööki, sest
tundsin söögi lõhna. [b]’’Mis sa süüa
teed?’’ [/b]küsisin emalt. [b]’’Suppi,’’ [/b]vastas
ema mulle ja toimetas edasi.

 

Muigasin.
Kõndisin suurde tuppa. Vaatasin isa mitterahul oleva pilguga. Isa pööras pea
minu poole ja hakkas laginal naerma. Ma ei tea miks, on vist ära pööranud nende
õlledest.

 

[b]’’Lõpeta see rõve naermine
ära!’’ [/b]ütlesin
isale. [b]’’Mis [/b]* lendas isal ila suust
* [b]asja?’’ [/b]küsis ta. [b]’’Õõõ.. ära ilasta! Lõpeta see joomine ja
kao magama!’’ [/b]sain tigedaks. Kiirelt tegutsesin, võtsin õllepudelid temalt
ära.

 

Viisin
need kööki. [b]’’ÄRA TEE SEDA! Ta hakkab
märatsema!’’ [/b]ütles ema mulle. Viisin need paar pudelit isale tagasi siis.
Tugevate sammudega läksin enda tuppa.

 

Võtsin
laua pealt raamatu, mida ma olen lugenud juba 2 nädalat. Täna loen ma edasi,
kus mul pooleli jäänud oli.

 

Rohkem
ma ei suutnud lugeda. Panin raamatu kinni ning selle põrandale. Vahetasin
riided öökleidi vastu ning kobisin magama.

 

-
[b]’’Belle!’’ [/b]kisendas mu vend. [b]’’Mh?’’ [/b]ütlesin uniselt. [b]’’Isa ajab mind noaga taga!’’ [/b]tuli ta
minu juurde, ronis mu voodisse, ta nuttis. Kargasin kähku püsti. [b]’’Mida?’’ [/b]küsisin ehmatusest. [b]’’Kus ema on?’’ [/b]küsisin.
[b]’’Tööl!’’ [/b]vastas vend ikka nutuse
häälega. [b]’’Olgu, ma lasin endale
riidekappi peiduka teha. Lähme sinna ruttu!’’ [/b]näitasin vennale teed. Läksin
tema järel. Sulgesin kapi ukse, et isa aru ei saaks. Mul oli telefon kaasas,
kust saame valgust näidata. Roomasime sinna peidukasse.

 

Mul
on nüüd sama peidukas, mis Markusel. [b]’’Kus
te olete, tattnokad?’’ [/b]isa oli väga vihane. Kuulsime vennaga kuidas ta mu
toa sassi ajas jubedalt. Mu laualamp lendas põrandale.. pole ime kui mu voodi
teist pidi pööratakse.

Vend enam ei nutnud. Me olime peidukas ülivaiksed, et isa ei leiaks meid. See
poleks ka vist võimalik. [b]’’Kus te
peidate endeid, raisk! Kus te olete, jõmpsikad?’’ [/b]kisendas meie isa.

 

See
on siis meie isa.. Pole teda sellisena näinudki. Peidukas passisime me vist
tund aega, kuni mu isa lahkus. Majas oli täielik vaikus. Tulime peidukast
välja. [b]’’Tasa!’’ [/b]ütlesin vennale
igaksjuhuks.

Läksime vennaga hiirvaikselt teisi tubasi vaatama, et ta siin pole.
Igaksjuhuks. Teda polnud mitte kuskil. Valisin telefonil enda ema numbri, et talle
rääkida sellest. [b]’’Hallo!’’ [/b]ütles
ema vastu võttes.

 

[b]’’Ema, isa ajas meid noaga
taga! Teda pole praegu kodus. Mida me teeme?’’ [/b]küsisin närviliselt. [b]’’Issand.. Tulge siia, enne kui ta seda
uuesti teeb!’’ [/b]ütles ema. [b]’’Ema töö
juurde!’’ [/b]ütlesin. Läksin kiiruga enda tuppa, panin enda läpaka
läpakakotti. Võtsin selle igaksjuhuks kaasa, et ta seda ära ei lõhuks.

 

Sama
tegi ka vend. Meil läks selle kokku panemiseks umbes 5 minutit ning siis
jooksime kiiruga koridori. Panime jalanõud jalga. Näppasime jakid endale ja
põrutasime kiiruga ema töö juurde.

 

-

 

Tee
peal isa ei näinud kuskil. Turvaliselt jõudsime ema juurde. Ema kallistas,
musitas meid. [b]’’Miks ta selline on?’’ [/b]küsisin
emalt. [b]’’Ma ei tea.’’ [/b]Vastas ema. [b]’’Mida me edasi teeme?’’ [/b]küsis vend. [b]’’Jah.’’ [/b]Ütlesin.
[b]’’Kolime mujale?’’ [/b]küsisin. [b]’’Kuhu meil kolida on, totud?! Aru olete
kaotanud?’’ [/b]sai ema üsna pahaseks. [b]’’Ma
võin Markuse juurde ka kolida..’’ [/b]ütlesin.
[b]’’Teeme nii, et teie kolite enda sõprade juurde või siis vanaema
juurde, kes elab linnas. No, minu ema juurde siis.’’ [/b]Rääkis ema ja paitas
meie peasi.

Noogutasime vennaga jaatavalt. [b]’’Praegu
jääte siia!’’ [/b]ütles ema. Kõik need tunnid, mis pidime ema töö juures olema,
olid üliigavad.
Vahepeal teatasin ka Markusele juhtumist, ta tahtis siia tulla,
aga ma ei lubanud. Küsisin kas tema juurde saab kolida, ta ütles jah. Täna
pakin asjad kokku ja homme lahkun.

Kodus ootas meid täis, vihane isa. [b]’’Kallis,
mis täna hommikul juhtus?’’ [/b]küsis ema. Isa tuli ema poole, virutas rusikaga
emale näkku. Vajutasin ukse lingi alla, tirisin venna kaasa ning jooksime elu
eest minema. Isa ajas meid taga igasuguseid roppe ja rõvedaid sõnu kasutades.

Mul oli kohati siuke tunne nagu ma lendaks, kuid ei. Oleks mul nitrosaapad või
mis iganes, saaksin kiiremini kohale. Markuse juurde. [b]’’Jookse!’’ [/b]karjusin vennale, kes oli väsinud ega jaksanud enam
edasi joosta, kuid ta ei andnud alla.

Me jooksime edasi.. koguaeg edasi. Üle teede, ilma, et vaadata kas autosi tuleb
kuskilt poolt või ei. [b]’’Vaata autosi!’’ [/b]karjusin
vennale igaksjuhuks.

Ma olin kohutavalt väsinud, ma ei jaksand enam joosta. Peaaegu oleksin alla
andnud, aga ei. Isal on jaksu veel edasi joosta. Vaatasin korraks selja taha.
Vend polnud väga kaugel, kuid...

.. isa, ta oli ligidal vennal. [b]’’Vingerda!’’
[/b]karjusin vennale. Loodetavasti ta allus mu korraldustele. [b]’’Jookse paremale-vasakule!’’ [/b]karjusin
veel vennale. Tänaval olev rahvas vaatas meid imelikult.

Korraga kuulsin kurbasi ahhetusi. Vaatasin selja taha.. isa.. auto.. Mida?!
Vend jäi keset auto teed seisma. [b]’’Tule
ära sealt!’’ [/b]karjusin vennale. Ta pööras ennast minu poole ning jooksis
vaevuliselt minu juurde. Kallistasin teda.

Vaatasin isa laipa. Ometi ma ei suutnud sinna jääda. Läksime hingeldades edasi
– Markuse poole. Mu telefon hakkas helisema. Võtsin kõne vastu. Neelatasin. [b]’’Jah?’’ [/b]ütlesin.
[b]’’Tütreke, kus sa oled?’’ [/b]küsis ema.
[b]’’Teel Markuse poole. Vennaga. Isale
sõitis auto otsa. Me tuleme homme koju. Palun ära tule meid täna koju tooma.
Ausõna tuleme homme koju. Usu mind!’’ [/b]ja vajutasin kõne kinni.
[b]’’Kes see oli?’’ [/b]küsis vend mu
kõrval. Ma ei suvatsenudki vastata. Olime üsna ligidal Markuse kodul. Tema maja
ette jõudes vajutas vend uksekella.

Poisi ema avas ukse. [b]’’Tulge sisse!’’ [/b]ütles
ta meile. Ta ema teadis loomulikult kes ma oleme. [b]’’Markus on enda toas’’ [/b]ütles ta ema. Noogutasin ning siis läksime
vennaga Markuse tuppa.

Tegin ta toa ukse lahti. Ta pööras ennast meie poole, tõusis toolilt ning
kallistas meid mõlemaid korraga. Sain otsa ette musi. [b]’’Ta on surnud..’’ [/b]ütlesin tasasel häälel. [b]’’Kes?’’ [/b]küsis Markus. [b]’’Isa..’’
[/b]ütles vend kurval häälel.

Kallistus lõppes Markuse ehmunud näoga. [b]’’Päriselt?’’
[/b]küsis Markus. Noogutasime vennaga jaatavalt. [b]’’Saame sinu juurde jääda täna?’’ [/b]küsisin. [b]’’Loomulikult!’’ [/b]vastas ta.

Õhtu möödus juba lõbusamalt. Ema helistas mulle enne(enne kui tema läks magama)
magama minekut. Käisime vahepeal söömas, joomas ning siis vaatasime telekat.
Korra käisin ka arvutis, messengeris. Varsti läksime magama.

____________________

Midagi head TEIE JAOKS äkki ? :D:D Okei, kuidas meeldis ? Rohelisi : ) : )
 
 
 **
*Autoriõigused olemas.
*7202 tähemärki kasutatud. Vaja vähemalt 1000.

Kanne