Autor: Kanne

26-03-2010 23:10:55

LUULETUSED 11 (aastast 2008)

Suur hulk luuletusi mille üle saab mõtiskleda.

Sügis
*
Kaunid tammelehed ehteks,
Sõbrad,pühitsege sügist.
Kui nii lühike on elu,
Siis elagem ta rõõmsalt.
Varjud sügisel veninud nii pikalt
Ning kõik rõõmud möödas,
Päikest ,suvest,tuulest
Olgu kaunid viisid huultel.
Ainult hetked loovad
Õnne igaviku...
Ning õite kombel
Närbuvad nad ajapikku.
Rõõmu jumaliku väge
Maitsta saavad
Vaid vähesed,vaid need,
Kes naudivad iga hetke.
***
Lõppu algus
*
Langesid lehed nagu päeva soojus
Õlle moodi voolas vesi.
Üksinda sillal ta seisis,
Silla all aga-sügis.
Missugune õhtune sügavus oli
Mõõta ei suuda keegi.
Kuidas vaikivad kalad ta kuulis,
Ning kuidas surevad rohud ta nägi.
Tõusis tuul ,ning langesid lehed.
Kandis õhtulind üles...
Ta tõstis käed ja lendas ära
Nagu kunagi unes.
Kraaksusid varesed,ning haukusid koerad,
Lendlesid lehed oktoobri toonides,
Aga tema tõusis ja tõusis üles
Ja ükskord langes meie süles.
***
Nagu kirsipuu õitseng
*
Meie päevad,nagu pühad,
Nagu kirsipuu õitseng,-
Siis kiirustagem elada,
Elu-unenägude võltsing.
Nagu kirsipuu õitseng,
Me päevad mööduvad ruttu.
Nautikem elu,pole ta võltsing,
Ta on nii ilus,nagu kirsipuuõitseng.
***
Sügis
*
Mu hinges pole valu ega soovi!
Vaid vaibunud on tühjus.
Nagu ma sooviks puhast õhku,
Nagu ma viibiks võõras kodus;
Mu unistused ja unenäod
Vaid muinasjuttudes-alles.
***
See polnud Sina.
*
See polnud Sina,
kes mu hinge haavas
ja piinlema jättis...
Ma olin nii üksi,
kui seisin seal taamal.
Juuksed räsitud tuulest,
ma valjusti nutsin...
Ei,polnud see mina.
Miks meenub siis mulle
ja valutavad haavad.
Miks see ei unune
ja vaevab mu hinge.
Polnud see Sina,
aga kui valus,
Sind meenutan mina.
***
Kui ma vaid teaks.
*
Kui ma teaks,
mida tahan,
kirjuks värviks
oma laka.
Kübara uhke
paneks pähe.
Leiaks endale
rika mehe.
Kui ma teaks,
kus see piir...
Vajalik mu eas
on elueleksiir.
Ma ei taha
olla daam.
Mida teha 
ma siis saan?
Ma ei taha
olla rikas-
tee siis,palun,
mind õnnelikuks!
Mida õnneks
vajan mina,
otsustata saad
vaid Sina.
***
Kivi süda.
*
Üks mürakas kivi
seisab mu õuel...
Valvab ta lilli.
Aga minevikus kauges,
mida ta nägi?
Kellel oli ta toeks,
kellel oli ta kaitseks?
Kes küttis ta soojaks,
kui seisis ta vaikselt?
Kuum päike taevas-
kivi ikka külm,
hoiab soojust endas
ja soojendab ööl.
Lilledel ta sõber
ning kaaslane truu.
On ta nii tugev,
ja vaikiv ta suu.
Jälle paistab päike,
kuumaks päeva kütab...
Öösel torm ja äike-
kivi aga puhkab.
Talve külmad
ootavad ees-
kivil juba soojus
südame sees.
Ärgu muretsegu
tulbid ja nartsissid,
kui talv on käes,
sest kivine süda
soojust ja armastust
on pilgeni täis.
***
Kes on see plika?
*
Malbe naeratus tal suul,
pikad juuksed katmas õlgu.
Lendab,tormab nagu tuul,
sõnadega ei jää ta võlgu.
Vara hommikul või hilja õhtul,
tõttab tööle või tainast sõtkub,
peas keerlevad tal mõtted:
uuest kaunist pildivõttest.
Pildil särab sama Krissu,
aga naeratus on uus...
Ainult sellest tal ei piisa-
homme jälle tal uus pluus.
Juuste salgud pole samad,
värvi muudab igakord...
Mõnikord ta patsi kannab...
Kord ta tume,kord ta blond.
Kes sa oled,kaunis plika,
mis sul südame sees?
Kas oled sina õnnelik,
ja mis ootab sind veel ees?
***
Igatsus
*
Igatsen sind,oo mu kallis.
Minu pea on muutunud halliks.
Palju aastaid on mööda läinud,
harva olen sind ma näinud.
Sinu taevas on nii selge...
Kas ma näen sind veelgi?
Laiad jõed sul kalu täis,
metsad aga seenterohked.
Vanad rajad,kus ma käisin,
mängides end tihti peitsin.
Aasal korjasin ma lilli...
Läksin sõbraga veel tülli.
Tema kleit oli minu kleidist uuem,
minu lillekimp-tema kimbust suurem
Olin noor ja väga rumal...
Andeks andku mulle jumal.
Seda õnne ma vähe hindasin,
kui aroome täis õhku hingasin.
Lugesin raamatuid emakeeles;
Need muinasjutud on veel meeles.
Kujutasin ennast printsessi rollis,
istusin uhkelt kuldses toolis.
Oma armsat printsi ma ootasin,
valgel ratsul teda ette kujutasin.
Ja see ratsu ükskord tuli...
Lendas õue nagu välk ja tuli,
keeras tolmu koduõuel...
Tema loss aga asus kaugel.
Elan nüüd ma tema lossis...
Miks mu nägu on siis mossis?
Miks ma pole enam rõõmus,
miks suur igatsus elab minus?
***
Mida see päev toob?
*
Kui hommikul ärkan,
ma tervitan päikest...
Mida oodata täna,
kas vihma ja äikest?
Kas mõtlesid minust,
kui avasid silmad,
või vaevlesid pead,
hoopis tänasest ilmast?
Kui akna ma avan
ning tervitan päikest,
mõtlen ma sinust
ja ei kardagi äikest.
Las taevas müriseb
ja sähvivad välgud,
kui üks naine unistab,
tuleb ilus päeva algus.
Olgu see naeratus
või kallistus väike
või helistad mulle,
utled,et olen su päike.
***
Ema süda.
*
Ema süda mahutab palju:
armastust,hellust ja soojust...
Ema süda kannatab palju:
reetmist,ükskõiksust ja lollust.
Kes oskab lugeda kokku
ta toimekaid päevi ja unetuid öid?
Meid hellitas,lohutas,ravis me nohu
ja tegi oma igapäevaseid töid.
Kes oskab mõõta ta muret,
südamevalu ja piina,
kui me kasvasime suurteks
ning sirutasime oma tiivad?
Kas me kanname kulda ja lipse,
oleme ülbed ja uhked,
ema süda andestab kõike,
kui avame tema tare ukse.
***
Pole veel hilja.
*
Ei ole veel hilja ,
kui otsustad täna,
ei ole veel hilja
kui alustad praegu.
Ma tean,kui raske
võib olla see võitlus,
sest käske ei jaga
su terane mõistus.
Su vastane tugev,
sama tugev,kui sina...
See on võidu valem,
sest võidad vaid sina.
Pühendus suitsetamisest loobujatele;
***
Armastuse vikerkaar.
*
Kimp punaseid roose
kinkis kallim sulle...
Kas siis sellist värvi
on see võimas tunne?
Ma armastan loodust,
tema rohelist värvi,
see meeldib mulle,
sest rahustab närvi.
Mis värvi on armastus
küsivad paljud...
Võib olla ta hall,
nagu kivised kaljud?
Nii hall nagu udu,
mis hommikul hajub,
või hall nagu taevas
vihmasel sajul?
Mis värvi ema armastus
oma pojale hällis,
kui laulab tal laulu
kuni uinub ta päris?
Üks laps armastab jäätist,
teine eelistab komme...
Kas ütleb keegi,
mis värvi see tunne?
Armastan taevas
säravaid tähti...
Mis värvi see tunne,
kas keegi teab,ehki?
Kas omab ka värvi
see armunud tunne,
kui hommikul ärkan
peale sügavat und ma?
Nii palju on värve,
veel rohkem nüansse,
ei saa valida keegi
seda ühte ja ainsat.
***
Mõraga tass
*
Vana mõraga tassi hoian oma käes,
ja nagu kinos,jooksevad kaadrid
mu silmade eest.
Kõik,nagu kinolindil,mu lapsepõlve
magusad hetked,
nooruse pildid ning põnevad retked.
Pole kõik kadund, vaid vajunud on ajahõngu...
Ma harutan mõttes oma elu katkiseid lõngu.
Näib kõik nii puntras,keerdus ja sassis...
Elu juppe nii palju näen selles vanas
mõraga tassis.
Ei saa enam kinnast, katki läinud lõngast,
ei joo enam kohvi mõraga tassist.
Miks ma siis hoian kõik oma mälus,
kõik katkiseid juppe oma möödunud elust?
***
Sügisene laupäev.
*
Vara hommikul astun õue,
hingan sisse sügist aroomi,
aga jahe tuul mul poeb põue
ning raputab keha jalgadeni.
Veidi jahe,aga ikkagi mõnus
see talve ootuse aeg.
Puud seisavad raagus, ja tõhus
tuleb askeldusi täis päev.
Siis kui tulevad külmalained,
et nad oleksid oodatud,
et oleksid puud ,põõsad ja lilled
talveks hoolikalt kaetud.
Muruvaiba puhtaks riisun,
lehed asetan komposti...
Kevadel saavad lillepeenrad
nendelt hea külakosti.
Olen väsinud ma veidi,
aga tunnen uhkust,
sest mu aiapuud ja lilled
saavad nautida talve puhkust.
***
Sügis.
*
Viimased lehed puudelt läinud,
iga päev sajab vihma...
Päevad lühikeseks jäänud,
ja pole tahtmist õue minna.
Suured porised lombid
laiutavad mu värava taga.
Vaid üksikud,ehmunud
roosideõied põõsastel näha.
Loodus veel võitleb,
ja alla anda ei taha.
Kui hoolega vaatad,
saad palju veel näha.
Nii palju värvikaid lilli
pargis võib leida,
õtsevad edasi rõõmsalt
ja ei kavatse meelt heita.
Olgu,et veidi räsitud
tuules ja külmas vihmas,
ei tundu nad eksinud
selles jahedas maailmas.
Tahaks olla ka mina
nii kannatlik ja tugev,
et saaks õue minna
kui seal vihma tuleb.
Tahaks olla rõõmus
naerda ja särada
siis,kui süda hirmul
ja vajab tuge,et elada.
***
Rahutus
*
Miks ei oska rõõmu tunda
sellest heaolust,
miks ma tahan ikka kurta
oma raskest olukorrast?
Raha teenin,töö ei murra,
kõik on olemas ja paigas.
Minu elul pole viga...,
olgu,et ei saanud rikkaks.
Aga rikkus pole kedagi
veel õnnelikuks teinud,
õnnelaekaid veel keegi
pole müügis näinud.
Kõike rahaga saab osta,
välja arvatud vaid õnne...,
isegi saab tervist osta,
tee vaid tugevasti trenni.
Aga mina ikka otsin,
pole väsinud veel sellest,
raskusi ja takistusi trotsin,
mis satuvad mu eluteele.
Ehk see ongi õnn,
kui väsinud pole ma veel.
Oma vigadest õpin,
trotsides raskusi eluteel.
***
Väike muutus.
*
Pea kohal sama taevas,
samamoodi särab päike...
Pole miskit muutund ilmas,
kuid siiski muutus on väike.
Mida rohkem turjal aastaid
seda suurem vahe,
sest sa märkad lilli aasal
ja mööda neist ei lähe.
Sa ei korja nendest kimpu
lihtsalt lõbu pärast...
lased puhata Sa pilgul,
vaimustusest õite särast.
Ja ei murra oksi pargis
vaid kuulad puude sosinat,
märkad loodust siin kandis,
naudid pisikest oja kohinat.
Lindude laulud nii armsad
isegi vareste kraaksumine,
väsinud hingele- palsam,
vanade piltide taastumine.
Pea kohal särab päike
ja nii sinine taevas...
Sa pole enam väike,
sa naudid kõike siin maailmas.
***
Truu sõber.
*
Nii tark ja truu sõber
ootab mind kodus igapäev.
Peale tööd koju ma tõttan,
mõttes,et teda varsti jälle näen.
Me sobime kokku nii hästi,
pole meil tüli ega lahkarvamusi.
Mina jagan tal käske,
tema mulle soovitusi ja õpetusi.
Täna jälle ma seilan
karmidel eluradadel uutel
ja kaaslaseks mulle
mu truu sõber kompuuter.
***
Püham paik.
*
Armastame puhtust kodus-
vanadest lehtedest õue riisume,
aga hing on meil ohus,
sest ei hooli temast piisavalt.
Tahaks heita sealt kõik vana,
mis ta soppides peidus,
kõik tühised tülid ja jamad,
mis elu jooksul leidus.
Tahaks valusaid sõnu unustada
ja solvanguid andeks anda.
Tahaks ise andeks paluda...
Ei taha viha südames kanda.
Andku Jõulupühade ooteaeg
hinge puhastamiseks tõuke,
olgu hing kõige puhtaim paik,
et ei jääks seal musti laike.
Täitku südameid vaid hellus,
armastus,soojus ja rõõm,
ja olgu edasi elus
kõige püham paik meie hing.
***
Mu Ingel
*
Me kohtusime unes,
ja mu unenäoks sa jäid.
hommikul ärgates üles,
lahku läksid me teed.
Hommikupäike silma paistab,
seal su naeratust näen...
Naudin oja kohinat vaikset,
tast kuulen su häält.
Tuuleiil paitab mu põske,
vihmapiisad puudutavad huuli.
Õhk veidi jahe ja rõske...
Kõik on nii ehtne,pole see uni.
Unustan tööpäeva rutiini,
annan mõtetel voli,
kannan nad sõnadesse ja riimi
ja oma mõistuse häälest ei hooli.
Päike läheb looja,
sütivad taevas tähed,
meenutades su silmade kuma,
mis  iial meelest ära ei lähe.
Ma olen nii kindel,
et unes jälle sind näen,
sest oled mu Kaitseingel
ja ma sind usaldama jään.
***
Õnneratas
*
Kõik siin elus väga tähtis,
mis sul määras saatus,
kas ta kullaga sind ehtis,
või andis kõrget staatust.
Ära ole liiga kindel...
See ei pruugi kesta,
sest vaid tema üksi teab,
kas su panused on ehtsad.
Siiski unistama pead...
See on nagu unenägu.
Ehki elus sul ei vea,
unenäos saad kõigest jagu.
Julge saatuselt küsida palju-
ära unistusest loobu,
seisa oma õnne eest nagu kalju
ja lisa õnnerattal hoogu.
***
Naise pisarad.
*
Kui naine nutab,
pisar silmas läigib,
nagu puhas teemant,
tema kurba nägu ehib.
Ära temalt parem küsi,
miks ta pisaraid valab,
sest kaua see ei püsi-
varsti ta naerab ja särab.
Nagu põhjamaa ilma,
ei saa hommikul kiita
enne,kui õhtu ei tule
ja ei saja siis vihma.
Nii nagu kaunid lilled
ilma vihmata ei õitse,
samamoodi naise nägu
pisarateta ei saa olla üldse.
Kord ta kurbusest nutab,
kord jälle suurest rõõmust,
armastab,vihkab või puhkab,
on õnnelik või pettunud sinus.
***
Valged Jõulud.
*
Jõulutuledesse mattub
meie linnake väike,
vaikselt tänaval astun...,
hinge lummab nende sära ja läige.
Sädelevad uhkelt tuled
üle silla kaare,
kaunis jõulupuu seisab
meie Roosisaarel.
Jõuludeni pisut aega...
aga hinges juba värin-
kas nad tulevad lumega
või jälle -lompide plärin.
Tahaks kindlasti näha
valgeid lumega Jõule
aga pole siin midagi teha,
loodus dikteerib meile.
Mis siis,et lund ei tule
olgu jõulud valged
säravad ju rõõmsalt tuled
ja õhetavad õnnest palged.
Olen õnnelik,et elan,
et hingan talvist õhku,
jõulukaunistused panen,
südant armastus täitku.
***
Me pole vaesed
*
Keegi pole nii vaene,
et tal poleks midagi anda,
ja pole nii nõrk,et teiste muret kanda.
Mõnikord nii vähe inimesel vaja,
et ta tunneks rõõmu üle pika aja.
Ära vaata minu morni nägu kurjalt,
ehk täna mul liiga palju muret turjal.
Äkki mulle piisaks ainsast lahkest pilgust,
et mu näole jälle naeratus tikuks.
Siis võibolla jagaks oma muret pooleks,
kellegiga,kes alati minust hoolib,
kellest hoolin mina,kellel kaasa tunnen,
kellega meil ühised rõõmud ja mured.
Ava oma süda-võta ja jaga
tee lahti silmad,et teiste muret näha.
Ja võibolla täna vajad abi sina,
ära varja muret,ehk saan aidata mina.
Sina saad pakkuda tuge kellelgi teisel,
kelelgi nõrgal ja kellelgi vaesel.
***
Naabrid
*
Mõne päeva algus
on nii masendavalt pime,
et teda valgemaks muuta
võiks vaid tõeline ime.
Vaatan aknast õue-
seal näen liikumas varjusid.
Need on minu naabrid,
ma tunnen neist paljusid.
Me tuttavad oleme
vaid näo järgi...
Heanaabruse reegleid
õppinud oleme selgeks.
Pole enam moes
naabri käest küsida,
mida ta ostis poest,
või ta külla kutsuda.
Kõikidel on nii kiire
ja kõikidel on rutt...
kel prügi välja viia,
teisel jalutada lemmikut.
Mõni ütleb "tere",
pilku üles tõstmata,
teine vaid noogutab
ainsatki sõna lausumata.
Ja nii päevast päeva...
ning aastate viisi
tulevad ning lähevad,
omavahel rääkida ei viitsi.
Pole me vaenlased
ja pole kunagi tülis-
oleme head inimesed...,
lihtsalt nii on praegu sünnis.
***
Ilus päev.
*
Kas võib olla midagi kergemat,
kas võib olla midagi ilusamat,
kui see valge ,valge lumi,
ja see päev,kui lumi tuli?
Taevast langesid lumehelbed,
katsid valge vaibana katuseid
nii vaikselt,nii tasa liuglesid
ning lumehanged matsid õuesid.
Tundis isa rõõmu,et saab poega näha,
kui hästi ta oskab tööd teha,
sest tugevad ta käed ja musklid,
ning hetkega koduõue lumest pühkis.
Väike poja oli veelgi rõõmsam,
sest sai lumes püherdata õndsalt.
Polnud vaja karta emme pragamist,
et tema riided vajavad pesemist.
Emmel jälle oli heameel ja puhkus,
ning ta tundis oma meestest uhkust.
kõikidel see päev oli väga ilus...,
isegi päike naeris ja vahepeal piilus.
***
Majanduskriis.
*
Pole vaja minuga pragada,
miks ma ei taha magada,
miks ei tule juba uni
sellel hilisel õhtutunnil?
Peas mõtted keerlevad
ja nii tunnid veerevad.
Millest mina täna mõtlen,
heameelega ka teile ütlen.
Lugu pole see nii uus,
sellest kuulnud igaüks.
Meie elu on nii raske
teeme tööd,maksame makse.
Raha saame nii vähe,
ots otsaga kokku ei lähe.
Äkki tahame liiga palju-
hüpata üle oma varju.
Meil on riided,hea söök,
magusalt lõhnab köök.
Aga ikkagi meelest ei lähe,
et tööga teenime nii vähe.
Olgu,et õnn pole rahas,
aga maailma näha tahaks.
Tahaks veidike puhata,
end sooja mere veega uhata.
Tahaks kasvõi kord aastas
ronida välja vanast kestast,
osta päris uue garderoobi,
ning külastada ilusalongi.
Minu palgast selleks vähe
sellepärast reisima ei lähe.
Suvel jälle peenraid rohin,
seda vähemalt ma teha tohin.
***
Jõuluooteaeg.
*
Meie elu pole nii kerge-
paljust jääb alati puudu.
Hommikul tahaks näha päikest
aga päeva matab vaid udu.
Tahaks hommikul ärgates naerda
ja rõõmuga päeva alustada,
õhtutundide vaikust nautida
kõik elumured unustada.
Tahaks armastada ja armastatu olla,
tahaks,et keegi pakuks mul tuge.
Olen liiga nõudlik võibolla...,
ja ma ise pole selle üle uhke.
Jõuluooteaeg nii kaunis,
lootusterikas ja armastust tulvil.
Neid mööduvaid päevi naudin
ja naudin täis armastust tunde.
***
 
 
**
*Autoriõigused olemas. (Maryte)
*16572 tähemärki kasutatud. Vaja vähemalt 1000.

Kanne