Autor: cerridwen

28-04-2010 21:44:46

SEEBIMULL 2

Järjejutt/seebikas

Istusin punastades. Miks ma küll kunagi käituda ei oska? Ahastasin enda ette.
Põrnitsesin aknast välja kuni klassijuhataja jälle kires ja meid kõiki koju saatis. Kõndisin mööda minu jaoks peadpööritavalt pikki koridore välisukse poole, kui keegi mu tagant hõikas:
"Kuule! Jah, sina!"
Pöördusin.
Maria viipas mulle ning naeratas: "Lähme koos, kuule. Sobib?"
Kehitasin ebalevalt õlgu. "Ma ei tea... pole vaja," pudistasin ja asutasin end uuesti minekule. Mis ta minust tahab? Miks ta nii veidralt sõbralik on?
"Oota nüüd!" Maria oli paari hoogsa sammuga minu kõrval. "Kardad mind või?"
Maigutasin suud, kuid vastata ei osanud. Maria lasi kuuldavale heleda naerutrilleri ja haaras seejärel minu hämmastuseks mind oma käevangu. "Sa ei pea mind kartma. Ma ei hammusta. Pealegi oled sa siin linnas uus ja keegi peab sulle kõik paremad kohad kätte näitama, [i]girlfriend[/i]!"
Naeratasin, kuigi see, et ta mind oma tüdruksõbraks nimetas, tekitas minus pisut võõristust. "Kust sa võtad, et ma siin uus olen? Sa oled ise kah ju esimest päeva siin klassis."
"Klassis küll, kuid koolis mitte," selgitas Maria kelmika naeratuse saatel,"Ma pole kümnendas klassis käinudki, mind viidi otse üheksandast üle üheteistkümnendasse. Ja sina, kallike," pööras ta nüüd oma naerva pilgu otse minu silmadesse, "oled uus, sest esiteks lähed sa esiukse suunas ringiga, ja teiseks oleksin ma sind juba kohanud, see linnake ei ole nii suur!"
Maria tüüris mind koolimajast välja ja võttis suuna kesklinna poole. Teel jutustas ta mulle oma sünnipäevapeost, mis pidi kuu lõpus saabuma ja kuhu ta mind juba kutsus. Sain teada, et tal on noorem õde ja vanem vend ning et ma peaksin tõepoolest oma rühiga midagi ette võtma, sest ma olen muidu nagu "närtsind õieke".
"Nõndaks!" Maria seisatas ühe suurema kaubanduskeskuse ees. "Ma arvan, et me läheme nüüd poodi. Minu pinginaaber väärib midagi enamat kui müürilille-[i]look,[/i] või mis sa ise arvad?"
Ma ei arvanud selleks hetkeks veel midagi. Ma alles toibusin sellest, et ilmselgelt mitte müürilille-tüüpi neiule mingil kummalisel põhjusel nii väga just mina korda läksin.
"Superluks! Sel juhul lähme! Sul ei ole ju tänane õhtu kinni, ega? Sel juhul läheme otse pärast minu poole."
Maria ostis hunniku potsikuid, pliiatseid mingid veidrad tangid, mille kohta ta ise ütles: "Selliste roheliste silmadega, nagu sinul, on lausa kuritegu, kui me
neid vasikaripsmeid pisut eest ära ei lükka..."
"Sa vist oled väga rikas, et nõnda kulutada saad..." alustasin.
"Ma ei raiska,"katkestas mind Maria, "see on investeering," teatas ta otsustavalt ja vedas mu poeuksest sisse.
Pärast poeskäiku tahtis Maria mind enda poole viia, kuid mina puiklesin vastu, nii et läksime hoopis minu korterisse. Ema ei olnud veel kodus. Maria vaatas uudishimulikult ringi. "Siin on kena," teatas ta lõpuks oma otsuse. Kaua ta aga ei passinud, sest - nagu ma juba olin taibanud - pikaldase mõtlemise ja tegutsemisega ta polnud.
Samal ajal kui mina imestasin, kui imelik ja uskumatult kerge oli olnud kohe esimesel päeval uues koolis sõbranna leidmine, tegi Maria minuga juba sadat imet. Alustuseks mökerdas ta kogu mu näo kokku mingi teralise lögaga, hõõrus siis mu näolappi, kuni tundsin, et see punetab.
Nägu puhastatud, jätkas ta seerumite ja kreemidega ning siis - minu elu kõige ebamugavam kogemus - värvis ta püsivärviga ära mu ripsmed ja kulmud.
"[i]Beau-ti-ful[/i]!" imetles ta seejärel oma kätetööd ning nügis mind peegli ette.
Peeglist vaatas vastu päris võõras inimene. Minu pisikesed helepruunid lokid, rohelised silmad, lohud põskedes ja lõua otsas - see kõik oli sama -, ent minu silmad olid kuidagi...
"Ilmekad, eks?" sädistas Maria.
Noogutasin. Ühtäkki olid mul läbipaistvate udemete asemel tekkinud pikad ja kõrged kulmukaared ning ripsmed. Jume oli klaar ja selge.
"Sa näed nii kena välja, et sulle pole meiki vajagi," arvas Maria ning jätkas siis õhinaga, "ma arvan, et peaksime täna välja minema. Mis sa sellest mõttest arvad? Ühe mu sõbra juures on täna pisike istumine, kooli alguse puhul või nii..."
"Ma ei tea, ma ei tunne ju sealt kedagi..."
"Ja just nimelt selle pärast sa peadki tulema. Pealegi - mina olen ka ju seal," lisas ta, samal ajal end peegli ees sättides.
Ning me läksimegi. Päike hakkas parajasti loojuma, kui Maria ühe suure halli maja ees nõksatades seisma jäi. Uksele koputamata lükkas ta selle avali ning hüüdis: "Võite rahulikumalt hingata, ma olen kohal!"
"Riia! Sina! Tule, võta viinatarretist!" kostusid hõiked vastu. Seltskond oli kirju. Ühes nurgas mängis turbaniga poiss ennastunustavalt kitarri. Tema kõrval rääkisid kaks tütarlast - punapea ja brünett - millestki väga elavalt žestikuleerides. Laua taga mängisid pokkerit viis poissi, suitsud suus. Seljaga meie poole, akna all seisis veel üks väga siniste silmadega noormees ja rüüpas mõtlikult õlut.
"See on Getter," tutvustas Riia mind, "ja need on Mart, Roman, Lukas, Tõnis ja Sten," viipas ta kaardimängijatele (viimases tundsin ära mulle hommikul näkku naernud noormehe), "see seal on Maarius, kitarri mängib meil Taavi ja neiukesed-noorukesed on Kärt ja Kristiina."
Tüdrukud viipasid mulle korraks ning jätkasid siis vestlust, tõsised näod peas, Maarius (kes oli hommikustest noormeestest teine) aga pöördus ümber ja astus väga sirge seljaga otse meie poole.
Maria püüdis ilmselt oma muiet minu eest varjata ning ütles kõvemini kui oleks olnud vaja: "Ma lähen... Ee... segan meile[i] mojito[/i]sid," ja eemaldus minust väga kiiresti.
[url=http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/6485]eelmine osa[/url]
[url=http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/6476]järgmine osa[/url]

cerridwen