Autor: cerridwen

29-04-2010 19:13:16

SEEBIMULL 3

Järjejutt/seebikas

[url=http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/6485]esimese osa juurde[/url]
Tüdrukud viipasid mulle korraks ning jätkasid siis vestlust, tõsised näod peas, Maarius (kes oli hommikustest noormeestest teine) aga pöördus ümber ja astus väga sirge seljaga otse meie poole.
Maria püüdis ilmselt oma muiet minu eest varjata ning ütles kõvemini kui oleks olnud vaja: "Ma lähen... Ee... segan meile [i]mojito[/i]sid," ja eemaldus minust väga kiiresti.
"Tere," ütles ta ja naeratas päikseliselt ja siiralt.
"Tere," vastasin tobedalt. Vaatasin oma varbaid, siis peopesasid, seejärel tema varbaid. Maarius ei paistnud end pooltki nii ebamugavalt tundvat nagu mina.
"Kas sa mängid?"
Mulle tundus, et küsimus oli mingi pilkava alatooniga, seepärast küsisin vastu (kiiremini kui oleks olnud lahe): "Mida?"
"Pokkerit. Kas sa mängid?"
"Aa... Ei. Ma ei tea reegleid. Ja ma arvan, et nii ongi parem," pobisesin justkui enda õigustuseks.
"Ma võin sind õpetada..." alustas Maarius, kuid Maria segas talle vahele.
"Ei, Getter, ära... Žetoone kasutavad nad vaid alguses, hiljem minnakse riiete peale üle."
Maria pööritas Maariuse poole silmi.  Maarius aga manas ette oma kõige süütuma näo, viipas meile sõnatult ning suundus pokkerilaua poole.
"Ükski tüdruk nendega ei mängi," lisas Maria turtsatades, "Näe, võta mojitot, ise
tampisin, viinatarretis pole seedimisele hea, liiga palju želatiini." Maria toppis mulle pihku klaasitäie jääpuru, piparmündi ja purustatud laimi segu.
"Niiet Maarius juba ronis sulle naha alla, jah?" küsis ta kummalise naeratuse saatel ja lonksas oma klaasist.
"Kas ta ongi selline... selline..."
"Viisakas? Võluv? Jah, on. Aga ta mängib palju mänge," lisas ta paljutähenduslikult.
Meenutasin Maariuse siirast näoilmet ning kõrvutasin seda tema kelmika küsimusega mu mänguoskuste kohta. "Jah, ilmselt küll," nõustusin Mariaga. Tundsin, kuidas ma näost õhetan ning kukutasin puna varjamiseks juukseid kerge liigutusega rohkem näo ette. Lae all roomas laisk suitsuvineuss. Taavi jätkas kitarri mängimist, silmad kinni, ja ei lasknud end ümbritsevatest segada.
Piilusin Maariuse poole ja tema - ta vaatas sel samal hetkel minu poole tagasi. Püüdsin neelatada, aga see oli järsku väga raske. Maariuse suunurk tõusis.
"Esmee peaks kohe jõudma, siis läheb alles huvita... Mis värk on?!" Maria oli minu ja Maariuse kerget pilguvahetust märganud ja vaatas mind tehtult karmil pilgul.
Vaatasin talle (ilmselt väga süüdlaslikul ilmel) otsa. "Eee... midagi ei ole..."
"Joo seda!" Maria viipas klaasile mu käes, milles oli jääpuru, piparmündi ja purustatud laimi segu. "Ja räägi nüüd välja!"
"Mmmm..." Ma ei osanud midagi vastata ning võtsin aja võitmiseks samuti lonksu [i]mojito[/i]'t.
Jook oli üllatavalt hea, kuigi sain kohe aru, et tegemist pole vaid jää ja rohelise sodiga. Mida ma oleksingi pidanud Mariale ütlema? Et oleksin peaaegu Maariuse ja teiste poistega ühes lauas istunud ja end sõna otseses mõttes paljaks mänginud? Õnneks päästis mu kellegi kiljatus.
Kiljujaks oli Maria.
"Esmee! Lõpuks!"
Pöördusin viimasena saabunud tüdrukut vaatama. "Tüdruk" vale sõna. Esmee nägi välja nagu multikategelane. Anime-multikast. Ta oli pisikest kasvu ja näoga, mis meenutas oma terava nina ja nurgelise ülahuule tõttu mulle linnu oma. Huule kohal, kus mõningail inimestel on ilutäpina tuntud sünnimärk, oli Esmeel neoonroosa neet. Kulmud olid  värvitud ülipaksuks ja sinkjasmustaks, juuksed aga täiesti valgeks.
"Mmmmmaria..." nurrus Esmee, "Arva ära, mis mul kaasas on?"
"Ei tea, ütle mulle," teeskles Maria täielikku teadmatust.
"Roheline haldjas, Lukasele peaks meeldima," noogutas ta nüüd kellelegi üle minu õla, "Ja haldjatest rääkides," pöördus Esmee minu poole,"Kes sina oled?"
"See on Maria uus mänguasi," ütles Lukas ja mulle tundus, et tema hääles on põlgusenoot, justkui oleks ta mõttes lisanud juurde "Haldjas või asi!"
[url=http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/6457]eelmine osa[/url]
[url=http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/6480]järgmine osa[/url]

cerridwen