Autor: cerridwen

29-04-2010 21:14:00

SEEBIMULL 4

Järjejutt/seebikas

[url=http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/6485]esimese osa juurde[/url]
"Mmmmmaria..." nurrus Esmee, "Arva ära, mis mul kaasas on?"
"Ei tea, ütle mulle," teeskles Maria täielikku teadmatust.
"Roheline haldjas, Lukasele peaks meeldima," noogutas ta nüüd kellelegi üle minu õla, "Ja haldjatest rääkides," pöördus Esmee minu poole,"Kes sina oled?"
"See on Maria uus mänguasi," ütles Lukas ja mulle tundus, et tema hääles on põlgusenoot, justkui oleks ta mõttes lisanud juurde "Haldjas või asi!"
Vaatasin talle otse silma sisse. Olin väga solvunud, aga ei kavatsenud mitte midagi välja näidata. "Ma saan aru, et sina oled siis Maria vana mänguasi?" küsisin külmalt.
Lukas irvitas.
"Aura ära," nähvas Maria Lukasele ja vedas mu küünarnukki pidi kööki. Köök oli avar, aga õdus. Laual vedelesid poolikud laimid.
"Anna oma klaas, ma teen meile uued," käsutas Maria ja kiskus mul klaasi käest. Jälgisin teda, ta tampis laimid ja piparmündi klaasi põhjas sodiks, raputas juurde suhkrut ja purustatud jääd.
"Mis teil siis Lukasega...?" alustasin.
"Ta ajas mu nuku kiilakaks," ütles Maria ja valas klaasidesse rummi.
Kergitasin kulmu. Kas "nukk" tähendab nende slängis midagi muud? Samal hetkel vaatasin ukse vahelt tuppa ja märkasin, et kaks poissi olid kaardimängulaua taga vaid aluspükste väel. Raputasin pead - mis imelik seltskond see ikka on...?
"Ja ta rikub alati kõik peod ära. Mina ei saa aru, kuidas Esmee teda sallib..."
"Aa...Et siis Esmee ja Lukas...?" proovisin nüüd uuesti.
"Ei-ei-ei... Esmee ja Lukas on lihtsalt... Sarnased. Ma ei oska seda teisiti seletada. Mõlemad on veidrikud. Ja nende vahel ei ole kunagi midagi olnud, kuigi nad sobiksid suurepäraselt, aga ei. Ja mis minusse puutub, siis Lukas on mu vend."
Nende sõnade saatel ulatas ta mulle uue klaasitäie sodist jooki.
"Aa... Aa! Ta on sinu vend? Aga..." Kõndisime tuppa tagasi ja ma vaatasin Lukase ja Esmee poole, kes nüüd kordamööda rohelisest pudelist lonksasid. Esmee muigas millegi üle. "Lukas on sinu vend? Aga te pole üldse..."
"Sarnased? Ei, ei ole. Mina olen emasse, meie väike õde Anett on isasse ja Lukas on... jumal teab, kellesse," selgitas Maria ja kummutas pisut jääd suhu.
Vaatasin Lukast ja seejärel Mariat. Maria oli blond, pigem lühikest kui keskmist kasvu, roheliste silmade ja avala näoga. Lukas oli pikk, mustjate juuste, tumedate silmadega (kaugelt ma aru ei saanud, aga pruunid need vist siiski ei olnud) ja tema näoilmest ei olnud võimalik eriti midagi välja lugeda. Kui üldse, siis kerge sarnasus seisnes nende mõlema kõrgetes põsesarnades ja kuidagi aristokraatliku kujuga näokoljus.
"Ta on sinust siis vanem?" pärisin millegipärast huvitatult.
"Jah, alla aasta. Mõne nädala pärast saame natuke rohkem kui kuu jälle ühevanused olla, kui mul sünnipäev tuleb..."
Maria rääkis midagi edasi, mina aga jälgisin samal ajal Lukast ja Esmeed. Jah, need kaks peaks koos olema. Nad isegi ei rääkinud midagi, aga oli ilmselge, et nad mõistsid üksteist. Kui üks muigas, siis vaatas teine samas suunas ja muigas samuti (mitte kumbki ei naernud täiel häälel). Praegu jälgisid nad kedagi pokkerilaua taga. Jälitasin nende pilku ning tabasin Maariuse oma. Maarius vaatas mulle parajasti otsa ja kortsutas kulmu, minu pilgu aga tabanud, naeratas ta mulle.
"Ma olen väljas, võite mind eelviimasena kirja panna, Lukas on ju juba läinud, eks," teatas ta lauast tõustes ning tuli jälle minu ja Maria poole.
Maria aga sikutas mind järsku käest ning karjus : "Oh, see on hullult hea laul, lähme tantsima!"
Maria näitas Maariusele keelt ja kiskus mind toa keskele. Kuna ma Maariust pisut pelgasin, lasin tal ennast vedada. Kuidagi õnnestus tal end hööritades ka mind kätest kiskuda ja kaasa tantsima panna.
Taavi mängis järjest kõvemini ja kiiremini ja hakkas peagi kaasa laulma. Maria tantsitas mind järjest kiiremini, kuni ühel hetkel märkasin, et tantsin ise. Kristiina ja Kärtki ühinesid meie tantsumantraga, Taavi mängis ühe kiiremini ja kõvemini ja keegi karjus ta mängimisele kaasa.
***
Koju jõudsin üsna hilja ning samal hetkel, kui mulle meelde tuli, et ma polnud emale isegi kirjakest jätnud, kostus mu magamistoa ukselt nõudlik hääl.
"Kust siis sina tuled?" Ema ei olnudki vihane, kuid sain aru, et ta oli muretsenud.
"Ma käisin Mariaga peol..."
"Kes on Maria? Ja peol? Mis pidudel sa siis käid?" küsis emps, kerge ärritusenoot hääles.
"Klassiõde ja kooli alguse puhul, jah, käisin peol," vastasin endalegi ootamatult julgelt ja konkreetselt.
"Ohjah, ega siis midagi, oledki juba nii vana, et imelik oleks kah, kui sa iga õhtu kodus istuksid..."pomises ema.
Olin juba ühe hetkega kõige hullemaks valmis olnud, ent selline suhtumine tõmbas mul vaiba jalge alt.
"Emps?"
"Mis on?"
"Ei midagi..."
Ema lihtsalt noogutas ja kadus ukselt.
***
Maarius tuli ja suudles mu kätt ja seejärel jalgu, siis jälle kätt ja muutus siis hoopis suureks rongaks ning lendas minema, autovõtmed noka vahel. Võtmed tegid hirmsat lärmi...
"Ära kolista," sonisin läbi une.
Lõpuks vajutasin pläriseva äratuskella kinni.
Vannitoas pesin nägu ning seda kuivatades viskasin taas pilgu peeglisse. Maria tehtud imed ei olnud õhku haihtunud. Kergitasin üht kulmu. "Efektne," mõtlesin heatujuliselt.
Kooli kõndisin enda ette ümisedes. Klassi läksin enda ette ümisedes ja vaatasin aknast hajameelselt välja - ümisedes. Paari minuti jooksul täitus ruum haigutavate ja padjanäoliste õpilastega. "Arvatavasti polnud meie Mariaga ainsad, kes eile õhtul uut algust tähistasid," mõtlesin.
"Aloha!" hüüdis Maria üle klassi ja kõndis siis aeglaselt oma kohale minu kõrval, "niiet Maarius siis juba katsetas oma sarmi sinu peal, jah?" päris ta, naeratus suunurkades võbelemas.
Kortsutasin kulmu. Nii et teised olid märganud, et ta oli mu oma autoga koju viinud. Ja see oli mingi katsetamine siis või? "Ei... mina katsetasin hoopis oma sarmi," vastasin sarkastiliselt.
Maria naeris: "Hahaa! Noh, sa oled siis päris osav, ta vist igatses sind hiljem," pööritas Maria silmi.
"Ta tuli veel peole tagasi?"
"Jaa! Loomulikult! Aga mina läksin üsna varsti pärast seda ära, mul oli iluund vaja, meil on täna perega fotograafi juures aeg kinni, isa teeb kampaania jaoks plakateid..."
Järgmisel hetkel käis kell, nii et rohkem me rääkida ei saanud. Maria märkused aga häirisid mind. Kas Maarius on siis selline, kes "katsetab oma sarmi"? 
Piilusin selja taha. Maarius tegi mulle silma ja ma püüdsin oma naeratust alla suruda. Lasin pilgul ükskõikselt klassis ringi rännata ja -
"Misasja?! Lukas käib siin klassis või?" sositasin ärevalt Mariale.
"Jah, sellest aastast olen ma tõesti temaga ühes klassis," pobises Maria vastu, "tema pärast mu vanematel see "suurepärane" idee oligi, et mina suve jooksul kogu kümnenda iseseisvalt ära teeksin..."
Tund kestis liigagi kaua. Keskendumisega oli mul loomulikult raskusi - paratamatult rändasid mõtted viimase kahekümne nelja tunni sündmustele ja sellele, kui uskumatu see kõik oli. Uus kool ja kohe uus sõbranna, uus seltskond, Maarius...
Piilusin veel kord selja taha. Ta vaatas vastu.
"Kas ma segan teid?" jõudis järsku hääl mu teadvusesse.
[url=http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/6476]eelmine osa[/url]
[url=http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/6482]järgmine osa[/url]

cerridwen