Autor: cerridwen

30-04-2010 20:22:10

SEEBIMULL 6

Järjejutt/seebikas

[url=http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/6485]esimese osa juurde[/url]
"Ma arvan, et me läheme Mariaga kahekesi koju," ütles ta kavalalt.
"Ei, mind ei häiri, päriselt..."
"Oi, kiisu, asi pole selles. Mulle lihtsalt tundub, et sulle on eskort saabunud," sõnas Esmee mõtlikult ja viipas suitsupitsiga kusagile teisele poole tänavat.
See oli Maarius. Loomulikult.
Just sel hetkel kui ma tema poole kiikasin, tuli päike välja ja andis ta juustele kuldse läike. Ja loomulikult see naeratus - soe ja siiras ja kutsuv - sellele oli võimatu mitte vastu naeratada. Ta tõstis käe ning raputas autovõtmeid, mis kolisesid ja samuti hilissuvise päikse käes helklesid.
Küsisin pilguga Marialt ja Esmeelt nõu. Maria vaid viskas oma blondid kiharad hooletult üle õla ja naeratas mulle meelalt. Esmee aga noogutas vaevumärgatavalt, keeras meile mõlemale selja ja kimus suitsu edasi.
"Hästi siis," sõnasin enda ette. Ja mida ma oleksingi kartma pidanud? Sel hetkel ei osanud ma mitte midagi kahtlustada. Jah, ma teadsin, et Marial ja Maariusel on minevik, aga väikeste linnade väikestes koolides tuleb selliseid asju ikka ette. Ja ma ei tea, miks, ent ma usaldasin Esmeed - ta ei näinud küll välja kuigi usaldusväärne, ent ma tajusin, et tema arusaamad ja otsused on sõltumatud välistest teguritest.
Ent isegi Esmee, kes hiljem sai minu veidrikust objektiivseks peegliks, ei osanud aimata, millised sündmused tänu mu järgmistele sammudele juhtuma hakkavad.
Need sammud olid enesekindlad - ma vähemalt lootsin nii - ja piisavalt hooletud. Püüdsin teha nägu, justkui ei oleks ma päris kindel, mida Maarius minust tahab. Täielikult aga ma oma rahulolevust peita ei suutnud ja eks ta ilmselt sai ikka sellest aru ka.
"Aitäh eilse küüdi eest," ütlesin talle kohe kui kõnekaugusesse jõudsin.
"Jah, sa võid mind hiljem veel tänada - kui ma olen su uuesti koju viinud." Ta kolistas jälle oma autovõtmeid. Ma ei teadnud küll automarkidest midagi, ent mulle meeldis Maariuse auto - selle värv oli kübeke kirjeldamatu, päikesevalguses  sätendas see aga kuldselt, beežilt ja isegi vist pisut rohekalt.
Istusin südamevärinaga esiistmele ja meenutasin, kuidas ma eelmine kord absoluutselt ei olnud närvitsenud. Muidugi, ma olin siis ka veidi purjus olnud. Eelmisel korral oli väljas rahustavalt pime, seekord aga oli päike kõrgel taevas. Eelmisel korral olin ma uutest inimestest niigi üle küllastunud olnud - ja seepärast ei olnud ma lihtsalt jõudnud Maariuse galantse käitumise üle mõelda. Nüüdseks aga oli mul olnud aega kõike seedida ning inimene, kellest olin ilmselt kõige rohkem mõelnud, istus nüüd minu kõrval ja sõidutas mind koju.
Ja üks erinevus oli veel. Eelmisel korral üürgas autoraadio, täna aga ei lülitanud ta seda käima justkui kiusu pärast. Eelolev vaikus tundus olevat piinlik ning seepärast otsustasin kuidagi õhkkonda vestlusega pehmemaks muuta.
Kahjuks ei tulnud mul midagi muud pähe, kui küsida kõige nõmedam küsimus, mis sellel hetkel võimalik oli.
"Noh, Esmee rääkis mulle, et sina ja Maria olite paar...?"
Ja see ei teinud õhkkonda karvavõrdki pehmemaks. Mu sõnad heljusid mõne hetke õhus, enne kui Maarius mulle vastamiseks suu avas.
Kõigepealt aga kortsutas ta kulmu, hammustas huult, raputas siis pead ja lõpuks naeratas mulle oma relvituks tegevat naeratust.
"Esmee rääkis seda, jah? Mida Maria ise ütles?" vastas ta küsimusele küsimusega.
"Et see oli väga ammu ja sellest pole mõtet rääkida."
"Hah," naeris ta korraks enda ette ja jäi siis vait.
Oli selge, et ka tema ei tahtnud sellest rääkida. Tundus ka, et ma olin vist rikkunud ainsa võimaluse mõnusat olemist tekitada. Või siiski? Maarius ei tundunud häiritud olevat, ta tundus olevat vaid pisut lõbustatud, ent peamiselt hoopiski mõtlik.
Jõudsin juba korraks pettuda - miks ta mind üldse ära viima vaevub, kui teda ilmselgelt ei huvita mina või minuga rääkida. Olin päris kindel, et tegelikult huvitas teda vaid...
Ja siis ta vaatas mind.
"Mida?" küsisin lõpuks pärast seda, kui ta mind paar minutit oli põrnitsenud.
"Sa oled tegelikult päris ilus," vastas ta lihtsalt.
Loomulikult ma punastasin.
Samal ajal tema sõnad häirisid mind. Mis mõttes tegelikult? Kas ta avastas mind alles nüüd?
Ta vahtis ikka veel. Otsustasin teemat vahetada.
"Kas sa ei arva, et sa peaksid teed..."
Korraga lõin ma ennast kuskile ära, auto tegi mitu tiiru ümber enda ja autoakendest paistis vaid virvarr, müra oli kõrvulukustav, kuid kuulda oli ka Maariuse ropendamist.
Ja siis olime me paigal.
"Kas sinuga on kõik korras?" küsis ta rutakalt ja tõstis mu näo oma käega enda silmade kõrgusele. "Jah on küll," vastas ta veelgi närvilisemalt iseenda küsimusele ning kolistas siis autoukse kallal, mis oli kannatada saanud ning ei tahtnud seepärast avaneda.
"Maarius... Kuhu sa...?" alustasin segaduses olles.
Maarius ei vastanud mulle kohe, vaid lõi paar korda rusikaga kõvast vastu ust, mis ikkagi jonnakalt kinni püsis. Lõpuks pigistas ta rooli nii, et sõrmenukid tõmbusid valgeks ja kiristas hambaid nõnda, et nägin ta lõualihaseid kohutaval moel pinguldumas.
"Maarius...?" püüdsin ma uuesti.
"Lõpeta juba ära, eks? Me peame siit jalga laskma ja sa ei saa sellest mitte kellelegi rääkida..."
"Miks? Mis toimub?" Olin nüüd juba kergelt paanikas.
"Jah, Steni isal on töökoda, seal klopsime need mõlgid välja ja..." arutles ta endamisi, justkui püüaks ta endale mõistust pähe panna ja end rahustada samaaegselt.
"Maarius!"
"MIDA?!"
Ta vaatas mind järsku nii kohutavalt tigedalt. Tema sinised silmad pungitasid silmakoobastes metsikul moel, tema heledad juuksed olid sassis...
"Maarius, mis juhtus, see on ju ainult väike avarii..." sosistasin arglikult.
"Ei, Getter," rääkis ta nüüd minuga nii, nagu oleksin ma vaimse puudega, "See ei olnud väike avarii. Me ajasime kellegi alla."
[url=http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/6482]eelmine osa[/url]
[url=http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/6504]järgmine osa[/url]

cerridwen