Autor: cerridwen

01-05-2010 19:34:43

SEEBIMULL 7

Järjejutt/seebikas

[url=http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/6485]esimese osa juurde[/url]
Ta vaatas mind järsku nii kohutavalt tigedalt. Tema sinised silmad pungitasid silmakoobastes metsikul moel, tema heledad juuksed olid sassis...
"Maarius, mis juhtus, see on ju ainult väike avarii..." sosistasin arglikult.
"Ei, Getter," rääkis ta nüüd minuga nii, nagu oleksin ma vaimse puudega, "See ei olnud väike avarii. Me ajasime kellegi alla."
Ah või nii. Sel hetkel üllatasin iseennast. Otsustasin väliselt oma hirmunud oleku säilitada, sisemiselt olin aga rõõmus.
See võib kõlada veidralt, aga keda meist ei oleks tegelikult teise õnnetust pealt nähes kunagi vallanud veider rõõm? Ei, see ei välista ka tõelist kahjutunnet ja tahet abistada. Just - tahe abiandja rollis olla, seeläbi teist inimest oma peopesal hoida, olukorda kontrollida...
Päris selged mu mõtted sel hetkel ei olnud, ent tegutsesin nüüd nii, nagu ma kriisiolukorras ikka teen.
"Ei," ütlesin vaikselt ja kindlat ning vaatasin rahuliku, vankumatu pilguga Maariusele otsa.
Tema aga, rahulikkuse ja päikesepaiste musterpoiss, oli nüüd, kus selget mõistust kõige rohkem vaja, selle täielikult kaotanud.
"Ei," kordasin ma veel, "Ma lähen vaatan, kes see on ja kuidas temaga on. Ma ei usu, et sa kellegi ära tapsid," lisasin veel ja teadsin, et mu sõnad ajavad ta veel rohkem paanikasse. Just nende sõnadega kõrvaldasin endalt kogu süü ning tuletasin talle veel kord meelde, et - tõepoolest, keegi võib selle auto ees surnud olla.
Tegelikult ma ei uskunud seda. Ometi oli see kõrgendatud, eufooriline seisund, milles olles ma oma autoukse lahti tegin - see ei olnud viga saanud - ning auto ette aeglaselt kõndisin. Maarius karjus mulle inetusi ja ähvardas ka mind alla ajada. Muigasin endamisi ja piilusin ta võtmeid oma peos. Ei, ta ei liigu kuhugi.
Ilm oleks olnud soe, kui see poleks olnud nii tuuline. Päike paistis endiselt kirkalt. Olime jõudnud peaaegu kesklinna, ent Maarius ei olnud sinna sõitnud mööda enim kasutatud niiöelda linna peamagistraali. Seega olime nüüd ühe vaikse linnaosa vaiksel tänavanurgal. Kedagi ei paistnud ümbruses olevat.
Peale selle kogu, kes Maariuse auto ees pikali oli. See oli noor mees. Ta lamas kõhuli ja tema parem käsi oli väga veidra nurga all. Ma ei julgenud teda liigutada, kuid panin käe kaelale, kus teadsin pulsi leidvat - kui see veel alles oli.
See oli alles.
Need paar sammu, mis mul oli vaja teha, et tagasi autoukseni jõuda, astusin rõhutatult aeglaselt ja mõtlikult. Ma ei lasknud närvilisel Maariusel oma näoilmest midagi  välja lugeda enne, kui seda ise soovisin. Teadsin, et see ajab ta veel rohkem närvi.
Ent minu mõtlemine oli korraga väga selgeks saanud. Ma teadsin väga hästi, miks Maarius mulle kahel päeval järjest oli küüti pakkunud, minu suhtes huvi üles näidanud. Ja noore naise haavatud uhkus on ohtlik.
Tegin ukse lahti. "Ta on elus. Palun kutsu kiirabi, ta on teadvuseta ja vähemalt käeluu on küll katki. Võib olla ka sisemisi verejookse, teda ei tohiks liigutada." Ulatasin Maariusele tagasi tema autovõtmed.
Maarius jõllitas mind veel paar hetke, võttis justkui uimas olles võtmed mu käest, kobis kindalaekas ja - telefoni kätte saanud - tegi oma peas otsuse samuti autost välja saada.
Hetkeks tundus ta väga kohmakas kui ta üheaegselt üle kaasistuja tooli üritas ronida ja samal ajal telefoni kõrva ääres hoidis.
Kiirabi oli aga juba teel, kui me mõlemad märkasime maas lebaja osas midagi kahtlast - midagi tuttavat. Maarius muidugi tundis ta esimesena ära.
"See on Taavi...!"
Suutsin seda noormeest vaid ähmaselt meelde tuletada - turban peas, oli ta peol ennastunustavalt kitarri mänginud. Naeratasin enda ette. Maarius oli väga lähedal olnud sellele, et oma sõber alla ajada ja ta siis teele jätta.
Teadsin, et trumbid olid nüüd minu käes. Samal ajal ei olnud ma väga kindel, kuidas neid täpselt kasutada.
[url=http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/6495]eelmine osa[/url]
[url=http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/6505]järgmine osa[/url]

cerridwen