Autor: cerridwen

01-05-2010 21:29:31

SEEBIMULL 8

Järjejutt/seebikas

[url=http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/6485]esimese osa juurde[/url]
"See on Taavi...!"
Suutsin maas lamavat noormeest vaid ähmaselt meelde tuletada - turban peas, oli ta peol ennastunustavalt kitarri mänginud. Naeratasin enda ette. Maarius oli väga lähedal olnud sellele, et oma sõber alla ajada ja ta siis teele jätta.
Teadsin, et trumbid olid nüüd minu käes. Samal ajal ei olnud ma väga kindel, kuidas neid täpselt kasutada.
Jõudsime oodata vaid mõned minutid. Ent need mõned minutid olid pingelised. Tema jaoks oli see pinge ilmselt ebamugav. Minu jaoks aga - ma olin sellest üle. Ma ei kavatsenudki tema seisundit jutuvadaga leevendada. Selle asemel vaagisin oma võimalusi.
Loomulikult oli asi Marias. Maria oli öelnud, et Maarius mängib mänge. See naeratus esimesel koolipäeval - Maria oli minu kõrvale istunud. Täpsemalt öeldes - ta oli Maariuse ette istunud. See pidu - mina olin seal koos Mariaga. Tähelepanuavaldused, koju sõidutamised - igal pool oli olnud Maria.
Ka Maria mängis mänge.
Ja seekord olin mina nende mängu sattunud. Ma võisin teha näo nagu ma ei saaks millestki aru. Ma võisin nende peale vihaseks saada ja neile vürtsiseid süüdistusi näkku karjuda. Ma võisin nendega rääkida nagu väikeste lastega, keda lahke ent kasvatava sõnaga korrale kutsutakse.
Ma võisin kaasa mängida. See ei välistaks hiljem ka ühtegi muud võimalust.
Vaatasin Maariust. Ta oli haleda õnnetusena auto kapotile vajunud. Naeratasin talle julgustavalt. "Kõik saab korda," pidi see naeratus ütlema.
Maarius ohkas ja tõmbas kätega läbi juuste nagu püüaks ta häirivaid mõtteid niimoodi peast minema pühkida.
Kuulsime kiirabi sireeni. Nagu öeldud, jõudsime oodata vaid mõned minutid.
***
Väljas hakkas hämarduma, kui lõpuks koju jõudsin. Olin väsinud ja tüdinud ning ei vaadanud, kuhu kõnnin. Seepärast oleksin äärepealt kokku põrganud pisikese vanaeidega, kes oma küürus oleku tõttu ulatus mulle vaevalt nabani.
"Kae, kus sa tormad, pikk tüdruk," porises ta käriseva häälega.
"Jah, vabandust," üritasin ma temast mööda saada.
Tema aga ei lasknud mind. Ta haaras oma kortsuliste, kondiste sõrmedega mu käsivarrest ja püüdis trepikoja hämarusest hoolimata mulle otsa vaadata. Ta kallutas veidi pead ning kähistas häälel, mis pidi ilmselt õudu sisendama: "Suured universumi väed, sinul on raske, pikk tüdruk! Sina pead palju armastuse pärast kannatama!" lalises ta "S"-i susistades ja samaaegselt sülitades, "Vanemate patud nuheldakse laste kaela ja sina..."
Kiskusin end lahti. Igavene mutt! Mida teadis tema minu elust?! Jooksin kiiresti järgmisele korrusele ja hakkasin paaniliselt kotist võtmeid otsima. Samal ajal rühkis vanamutt, samm-sammu haaval trepist üles, mulle järele ja susises oma ähvardusi edasi.
Mõtlesin parajasti, kui irooniline see oli, et ma just mõned tunnid tagasi Maariuselt võtmed hetkeks ära varastasin. Oli see tõesti Kellegi püüd mind nüüd selle eest karistada, et ma enda omasid üles ei leidnud?
Mutike oli peaaegu trepimademele jõudnud. Prõmmisin uksele. "Ema!"
Ja taevale tänu - ema tegi ukse lahti, tõmbas mu sisse, ja klõpsas ukse mu järel kiiresti kinni.
"Mis see oli?" küsisin hingeldades ja näitasin pöidlaga üle selja ukse poole.
[url=http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/6504]eelmine osa[/url]
[url=http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/6517]järgmine osa[/url]

cerridwen