Autor: Amore

17-08-2010 11:47:44

Saladus

Me oleme need kes me oleme. Aga teised teavad meist täpselt niipalju kui ennast neile avame. Tuff imidź, kas see varjab tegelikku, haavatavat ja õrna hinge?

 
1.
Päike kõrvetas. Pirita rannahoone ees kõndis närviliselt neiu ning viskas uudishimulikke pilke aeg-ajalt vaatevälja ilmuvate noormeeste ja ka meeste poole:
„Kas nad märkavad mind? Kas märkavad, et olen noor, kena ja ootel? Kas paistab välja, et tunded pulbitsevad ja vaid ootavad, et keegi, kes on hea välimusega ja miks mitte ka rahakas, tahaks neist osa saada? Tegelikult rikas, hm..., peaasi, et on ilus mees. Just!“
Tüdruk jalutas juba teab mitmendat korda tagasi Pirita tee äärde. Oli palav ja ta higistas. Kuhu jääb siis sõbranna? Ammuilma oleks ta pidanud siin olema. Töö lõppes tal juba pool tundi tagasi. Ega siis buss kesklinnast siia tund aega sõida. No äkki ei jõudnud bussile ja ootab järgmist..., mõned ju bussile ei jookse. Jäävad või maha. Selline aegluubis liigutamine meenutas Heikit. Neetud hooramasin oli teda jälle petnud. Kes teab mitmes kord juba. Seekord viskas Meribellil närv aga lõplikult üle. Kui ta eelmisel korral tema kõrvalehüppest Sossist leitud rõveda takkus juustega plikaga kuulis, polnud sõnagi öelnud. Heiki ei kahtlustanudki et ta teab. Aga ta teadis ja oli vihane. Heiki oli ju tema oma, tema omandus. Kuidas ta üldse julges? Aga ta julges ja tegi. Neiu oli mõelnud, et nüüd aitab! Mees lihtsalt peab end muutma. Hakaku normaalseks, või muidu...! Mirebell ei teadnud isegi, mis muidu, aga midagi tuli ju öelda. Ähvardada. Ta korraldaski korraliku stseeni ning siis, vastu kõiki ootusi..., andis jälle andeks. Mees kuulus ikakgi talle. Nagu kleit kapis või vaas laual. Pealegi. Mitte kõik nende vahel polnud ju nii halb. Leidus meeldivaidki momente. Tõele au andes ei jätkunud neid küll kaugemale kui voodi servani. Sellele ei tahtnud Mirebell aga tol korral mõelda. Küll hiljem näeb, mis vahekorrast saab. Pealegi, Heiki oli alati tema juurde tagasi tulnud ning öelnud, et ta on maailma parim. Seda Mirebell ka uskus. Loomulikult oli ta parim! Võrdle kellega tahes. Ta pidas end avatuks ja oli altis uuele. Eriti just voodis. Miks peakski seal pidureid peal hoidma? Ta oli alati valmis proovima kõike, millega noormees välja tuli ja tegi ka ise ettepanekuid proovida küll rollimängu või valuvõtteid. Ükskord, kui nad läksid Heikile uut ülikonda ostma, ahvatles ta mees seksima ka riidekaupluse proovikabiinis. Millega too kummalisel kombel ka nõusse jäi. See elamus iseenesest oli juba nii mõndagi väärt. Mirebell muigas, meenutades, kuidas ta kiirustades oli püksikud kotti toppinud ja hiljem kinos piletit ostes need kogemata välja tõmmanud. Heiki naeris end kõveraks, piletimüüja tegi põlastavat nägu, ta ise nähvas kassas istuvale mutile, et kas sa pole enne trussereid näinud või..., ja kõndis pead selga visates kinosaali poole.
Mirebell vaatas uuesti bussipeatuse poole. Ei tulnud sealt aga see, keda tema ootas. Mingi võõras kepile toetuv mutt, kellel koeranässakas kõrval jooksis. Ei kedagi rohkemat. Ta vaatas kella. Miis..., juba peaaegu pool kolm? Kuhu see Signe siis jääb? Millal veel päevitada jõuab? Ta läks vihaselt restorani juurde tagasi ning jalutas nüüd selle ees aeglasi ringe. Kui kaua peab veel ootama?
Metsavaheliselt teelt tulid kaks keskealist vene naist. Parema puudumisel silmitses Mirebell neid. Mutid mõmisesid üksteisele otsa vaatamata midagi omavahel ning üks neist heitis tüdrukust möödudes neiule kurja pilgu. Selle peale Mirebell seisatas ja võtnud sisse demonstratiivse asendi, põrnitses vastu. Mutid läksid mööda, pistsid siis aga pead kokku, sosistasid midagi ning vaatasid tagasi. Mirebell põrnitses neid endiselt ning et neid veel rohkem ärritada, hakkas neile järele jalutama. Mida need eided endast õige mõtlevad?
Korraga ta ehmus:
„Aga kui järsku ripsmevärv on laiali läinud?“ Närviliselt hakkas ta käekotis sobrama, tahtes leida väikest taskupeeglit, mis tal alati kotis oli. Järsku tuli meeldi, et peegel jäi kindlasti käekotti. Miks ta selle randa kaasa pidi võtma? Ta tahtis sealt otse koju minna. Aga kui keegi kenakene kuhugi kutsuda tahab, siis oli alati võimalus öelda, et vii mind taksoga koju, vahetan riideid. Ta tegi sõrme süljega kokku ning tõmbas üle silmaaluste. Vaatas sõrmele, see oli üsna must. Mirebell ohkas. See veel puudus, käia ringi, silmavärv laiali. Teha polnud aga midagi. Eks hiljem võib mere äärde minnes silmaalused puhtaks teha. Igaks juhuks tõmbas ta ka teise sõrmega veel kord üle silmaaluste. Hea meelega oleks päikeseprillid ette pannud, aga neid polnud enam. Prillisang oli juba paar nädalat tagasi katki läinud ja ta oli need vihaselt prügikasti visanud. Uute ostmiseks ei jätkunud aga enam raha, see oli paari suvilapeo ja uue pluusi peale juba ära kulutatud.
Mutid olid juba ammu silmist kadunud, Signet polnud aga ikka veel. Kui läheks ise randa? Mida ma siin jalutan nagu segane? Võibolla ta üldse ei tulegi? Aga kui jääb hiljaks ja pärast sõimab, et ma ei oodanud? Olgu, rahustas ta end, ootan ühe bussi veel ära, aga siis on kõik! Otsustavalt pöördus neiu rannahoone ees uuesti ümber ning kõndis üliaeglaselt tagasi bussipeatuse poole. Pagana Signe, kuhu ta jääb? Peksa tahab või? Selja tagant kostus vaikset kõnekõminat. Kas keegi ütles midagi figuuri kohta, läksid kõrvad kikki. Teeseldes, et ta otsib midagi kotist, Meribell seisatus. Hetke pärast olid temaga kohakuti kaks meesterahvast. Tüdruk piilus silmanurgast nende poole. Huvitav, huvitav, kas nad rääkisid minust? Imetlesid minu keha?
„Hm...“ mühatas üks neist.
........

Amore