Autor: Damn

03-09-2010 00:37:38

Karvane või sile seks?

Kas pügatud intiimpiirkond on juba kujunenud tänapäeva normiks ja meile näib võimatu, et mõni tütarlaps võiks teenida rannas kõndides oma püksikute vahelt välja pressivat ürgset kutset välgutades ka vastassugupoole imetlevaid pilke?

Kas pügatud intiimpiirkond on juba kujunenud tänapäeva normiks ja meile näib võimatu, et mõni tütarlaps võiks teenida rannas kõndides oma püksikute vahelt välja pressivat ürgset kutset välgutades ka vastassugupoole imetlevaid pilke?
Naised on alati soovinud tunda end kergema ja õhulisemana. Salvador Dalí on kirjeldanud oma jumaldatud naise ümber kuldset kuma, mis saab tekkida vaid siis, kui daam eelistab olla Looja poolt antud kujul ning teda katab päikesekiirtesse mähkununa siidise uduloorina vaid iseenda vill.
Me ei kujuta enam kuigi hästi ette, et mõni noormees vilistaks järele miniseelikus preilile, kelle jalgu kaunistaksid uhkelt vooglevad karvad. Kas meie ilumalli mahuvad mõnusalt tahapoole nõjatuva kaunitari üle pea heidetud käeõnarusest turritavad higist pärlendavad tutikesed ning tuule käes heljuvad kubemekiharad?
Praegusel ajal on reaalsus selline, et valdavale enamusele tundub sile ihu puhtam, hoolitsetum ja järelikult ka kenam ning epileerimine ja depileerimine on päevakorral alates hetkest, mil hormoonid karvakasvu aktiivsemaks muudavad. Karusemad ja tugevama karvaga naised võivad mõjuda ju liigagi maskuliinselt ning suisa räpakalt.
Suhtumine intiimpiirkonna raseerimisse läbi ajaloo
Ajaloos on intiimpiirkonna raseerimisega tegeletud juba iidsetest aegadest. Egiptlaste iluideaaliks olid sileda, karvutu nahaga inimesed, Vana-Kreeka skulptuuridel kujutatud naised olid valdavalt altpoolt karvutud, samas kui mehi kujutatavatele tahuti ka mõned lokikesed noku ümber.
Islamiusulistel on karvade eelmaldamine seotud puhastumistseremooniaga ja türklaste meelest on see suisa patt, et naine laseb oma intiimpiirkonna karuseks. Ristiretkedelt naasnud rüütlid tõid lageda jalgevahe moe ka Euroopasse ning väidetavalt oli see kõrgemas seltskonnas üpriski tavaline.
Renessansiperioodil muutus nabaaluse juuksepuhma piiramine suisa populaarseks. Kuueteistkümnendal ja seitsmeteistkümnendal sajandi aktimaalidel oli naisi kujutatud kasina või koguni puuduva intiimkasukaga. Näiteks Rubensi maalidel kujutatud naisi peeti tolleaegses mõisteks naiseliku ilu ideaaliks ning nemad on alt beebipaljad.
Hiljem hakkas intiimpiirkonna karvaeemaldamise komme pisitasa taanduma ning 19. sajandi lõpus harrastasid seda vaid mõned ülikud. Esimeste pornofilmide põhjal otsustades varieerus naiste jalgade vahel asuv karvkate aastatel 1920-1930 kiilakast puhmani.
Kui rõivastiil muutus paljastavamaks, hakati ka kaenlaaluseid massiliselt raseerima. Säärte raseerimist seostatakse aga pigem kriisiaegse sukadefitsiidiga. Bikiinipiirkonna karvaeemaldamist seostatakse aga napimate päevitus- ja supelkostüümide ilmumisega.
Uudise „Majanduslangus muudab naised karvaseks“ juures arutleb kommentaator nimega „laupäev“: „Leidub hulganisti mehi, kes peavad erutavaks ja seksikaks just loomuliku ilmega "bikiinipiirkonda". [...] Miks ei peetud sobivaks bikiini serva alt karvu näidata? Kui arvate, et asi oli esteetikas, arvake uuesti.
See väljapiiluv karvatutt mõjunuks lihtsalt liiga erootiliselt! Paljude arvates ebasündsalt ja lubamatult erootiliselt. Samal põhimõttel, nagu siiani mõjub supelriiete ülaosast kogemata väljavupsanud rinnanibu, ainult et karvade efekt oli muidugi veel omajagu tugevam.
Seitsmekümnendatel, veel kaheksakümnendate alguseski kandis see puhmas üheselt erootilist sõnumit. Vaadake tolleaja Penthouse'e jt softporno ajakirju: tussukarvad on ehe, mida ei häbeneta uhkusega demonstreerida eest ega tagant, nendega mängitakse, neid keerutatakse ümber sõrme. Tollane ajastu nautis veel seksrevolutsiooni vabadusi, seetõttu oli ilunormides rohkem loomulikkust ja maalähedasi instinkte kui varem ja kahjuks ka hiljem. Kas tohib loota, et majanduskriis tõstab selle loomulikkuse nüüd uuesti ausse?“
Vagiina – naise teine nägu?
Naiste jalgevahe on muutunud niivõrd aktuaalseks teemaks, et mõni õnnetuke ronib pisut suurema häbememoka pärast ilukirurgi noa alla. Enesekindlamad ning asja mängulisemalt võtvad daamid on oma kallima rõõmustamiseks kohendanud oma alumist soengut traditsioonilise „maandumisraja“ nime all tuntud punkaririba või lauskiilaka asemel teatud kujundiks.
Populaarne on südame või teemantikujuline lõikus, kuid kiidetud on ka armsa inimese initsiaalide motiivi kasutamist. Ning need eevatütred, kellel pole enam pärast korralikku vahatamist ühtegi karvaidu jäänud, et seksikaid kunstiteoseid vormida, saavad kasutada spetsiaalseid kivikesi ja ehtevidinaid oma jalgevahe ehtimiseks.
Täiesti olemas on ka spetsiaalsed kubemekarvade värvid, millega saab oma tuti aegajalt mäletamisväärsemaks toonida.
Samuti on käibel intiimehete kandmine – needid ja muu metalne sädelev kraam.
Kuidas mõjutab intiimpiirkonna pügamine suguelule?
Raseerimise, vahatamise ja muude karvaeemaldamismeetodite vastu räägib päris mitu aspekti: karvkate intiimpiirkonnas kaitseb teatud moel genitaale ja aitab hoida ala puhtana (pudi ja sobimatud vedelikud takerduvad karvadesse); see aitab säilitada sobivat temperatuuri ning vähendada seksimisest johtuvat hõõrdumist.
Siiski tuleb möönda, et nüüdsel ajal, mil naturaalsetest materjalidest ventileerivad ja loomulikku termoregulatsiooni toetavad trussikud on pigem reegliks kui erandiks, pole loodusliku katte eemaldamist tarvis enam nii väga peljata.
Raseerimine ja epileerimine on siidpehme efekti mõttes küll pigem kahetine – vahetult pärast raseerimist võib pind olla ülisiidine ja pehme, kuid sama tõenäoline on, et negatiivseid tundmusi hakkavad tekitama nahaärritus, sissekasvanud karvad või lihtsalt maailma kõige kihelevam ja kraapivam kasvav kubemekarv. Kognitiivses mõttes on pisut pikem puhmastik siidisem kui lühikestest kubemekarvadest moodustuv liivapaber. Samuti arvavad paljud, et lage maastik viitab otseselt lapselikkusele ning on kergelt pedofiiliahõnguline.
Seksuaalsuse ja enesetunde seisukohast aga pole just kuigi meeldiv, kui niigi krussis ja tugev karvastik hakkab enda külge haakima igasuguseid ihumahlu: higi, tupevoolus, väljavalguv seemnevedelik ja menstruaalveri. Mõnikord, eriti palava ilmaga, pole ka end korralikult ja regulaarselt pestes võimalik vältida hetki, mil selle kõige lõhn endast märku annab. Ja pigem just seetõttu hakkavadki noored neiud ka riieterohkemal aastaajal juba ammu enne oma seksuaalsuse praktikasse rakendamist intiimpiirkonda ja kaenlaaluseid raseerima. Sääri pügatakse aga niikuinii vaid jalgu paljastava moe pärast.
Siiski tuleb nõustuda, et kallimale oraalset mõnu pakkudes pole midagi hullemat kui tõenäosus jäädagi järama suutäit villast. Samuti võib masturbeerimine ilma häbememokkade vahele ekslema sattunud kiharateta nauditavam olla. Visuaalses mõttes võib pelutavalt mõjuda see, et mõnel naisel on puhmas koguni nii kohev, et teatud riietuse korral jääb mulje nagu oleks tal seal mõnus (mehine?) paunake.
Raseerimisest või depileeriva kreemi kasutamisest võib armastajapaar teha omamoodi intiimse rituaali, mis kätkeb endas sügavaid tundeid, usaldust ja hoolimist.
Me ei saa eitada, et kubemekarvadel on oma funktsioon, kuid bikiinipiirkonna piiramine on iga inimese sügavalt isiklik asi. Tean paljusid naisi, kes muudavad oma nabaaluse soengueelistusi igal aastaajal – talvel ollakse veidi karvasemad, sest higistatakse vähem ja riideid on enam seljas, kevadel tungide ja soojuse tärgades nuditakse üha julgemalt, suvel kistakse lausa kiilaks ning mida sombusemaks ilmad lähevad, seda väiksemat ala piiratakse...
Igaüks peab otsima ja katsetama, et leida just endale sobivaim moodus oma ihu hooldamiseks ja suguelu parandamiseks!

Damn