Autor: Damn

03-09-2010 00:40:35

Mees käivitub, kui leiad õige nupu

Leides võlunupu, uurige hoolega, ega sinna peale pole äkki «välja» kirjutatud... «Igal mehel on oma võlunupp,» teatas sõbranna varahommikul helistades. «Kui selle üles leiad, saadki õnnelikuks!»

Leides võlunupu, uurige hoolega, ega sinna peale pole äkki «välja» kirjutatud... «Igal mehel on oma võlunupp,» teatas sõbranna varahommikul helistades. «Kui selle üles leiad, saadki õnnelikuks!»
«Mis nupust sa räägid?» küsisin unesegaselt ja püüdsin ka vasakut silma avada.
«See on olemas ka reaalselt. Nagu kõige tähtsam nupp lennujuhtimispuldil.»
Kuu aega tagasi oli sõbranna otsustanud professionaalseks psühholoogiks hakata. Alustuseks otsustas ta osta endale väljaande «Aita end ise» ja kohe pärast selle läbilugemist mõistis ta, et on valmis oma lähedasi päästma.

«Sa ei usu oma kõrvu: ma olen oma mehega kümme aastat koos elanud, aga selle nupu leidsin alles eile üles. Mäletad, et kurtsin sulle, et meie intiimelu enam erilise värskusega ei hiilga? Kujuta ette, eile õhtul ütlesin talle, et ta on maailma parin armuke. Ise ka ei tea miks, aga libises üle huulte. Tead, mis sellele järgnes? Ta pesi terve kraanikausitäie nõusid puhtaks, pani pesu masinasse, võttis vaibad tolmuimejaga üle, ja mis kõik veel pärast järgnes...!»

«Õnnitlen! Ainult minu mehele pole mingit nuppu vaja – ta on lihtne ja primitiivne ja suudab seda teha suvalistes tingimustes, kas või rõdul või aknalaual.»
«Siis pead kusagilt teisest kohast otsima. Nupp on olemas – usu mind! Näiteks Terje mehel peitub see kotlettides...»
«Kus?»
«Kotlettides. Mees on valmis ta kotlettide eest riigireeturiks hakkama! Terje muud ei teegi, kui küpsetab neid hunnikute kaupa. Ja siis saab ta öelda: «Kallis, seda kreemjat jakki tahaksin nii väga saada!» Ja ongi kõik! Sirje mehele piisab aga sellest, kui ta talle pidevalt kordab: «Sa oled kõike targem! Küll sa oled mul tark mees! Vii prügiämber välja!» Mitte päris nii primitiivselt, aga sa saad ju asja mõttest aru? Sirje elab nagu või sees. Mille poolest meie sinuga nendest halvemad oleme? Ütle, mis sulle oma mehe juures muret teeb?»
«Kas üleüldse või antud hetkel?»
«Antud momendil.»
«Hetkel käib mulle närvidele tööriistade kast, mis koridori põrandal vedeleb, ja seina najale toetuv riputamata riiul. See kompositsioon moodustus sinna nädal aega tagasi koos sõnadega: «Tüübleid on vaja! Ilma nendeta pole võimalik seda seinale keerata.» Komistan riiuli otsa igal öösel ja ega ta ka päeval erilist esteetilist vaatepilti paku.»
«Suurepärane!» rõõmustas sõbranna. «Otsi nuppu! Tegutse! Siis saab sul see riiul kolme minutiga paika pandud!»
Kerge öelda: otsi! Olen teda juba nädal aega luninud. Ei mingeid tulemusi! Meie naabrimees kopsib pidevalt seina taga. Tõeline mees majas! Äkki see ongi see võlunupp? Tasub proovida!
«Kuuled, naabrimees jälle kopsib,» äratan mehe unest.
«Mis on siis?»
«Koputab,» ütlen uuesti.
«Kas tahad, et ta läbi sõimaksin?» küsib ta unise häälega.
«Ei. Tahan, et sina ka nagu tema...» Ja siis sihikindlalt edasi, kavandatud eesmärgi poole.
See polnud päris kindlasti õige nupp. Me polnud tükk aega niimoodi tülli pööranud. Selle tulemusena saadeti mind kõigi naabrimeeste poole, kes meie majas nagu rähnid hommikust õhtuni toksivad. «Kui neil juba nii kuldsed käed on...»
«Nii ma arvasingi!» hüüatas sõbranna traagilise häälega. «See oli punane nupp! Seda ei tohi puutuda. Mitte kunagi! See on sama, mis puutuda tuumaplahvatuse nuppu.»
«Sellest sain ma ise ka aru!»
«Kas tuumasõda on juba alanud?»
«Esialgu vihisevad vaid kuulid ja riiul seisab endiselt seina ääres...»
«Otsi õiget nuppu!» kamandas sõbranna. «Negatiivsed emotsioonid tuleb positiivsetega kompenseerida. Ütle talle, et ta näeb väga hea välja.»
Kujutasin seda absurditeatrit endale väga piltlikult ette. «Kallis, kuigi su käed kasvavad valest kohast välja, oled sa väga ilus mees.» Ei, aitäh!
«Me ajame kõik korda!» kinnitas sõbranna. «Kus ta praegu on?»
«Solvus ja läks minema.»
«Paha lugu, aga mitte lootusetu. Küll me midagi välja mõtleme!»
«Pole vaja!» ütlesin otsusekindlalt. «Ära solvu, aga selle asja ajan ma ise korda.»
«Olgu, aga hoia mind kursis!»
Jäin mõttesse. Miks ma selle jama üldse ette võtsin? Kui see riiul on seal juba nädal aega seisnud, ei juhtu ka teise nädalaga midagi katastroofilist. Ega sellepärast saa oma elu ära rikkuda! On ju mu mehel kuhjaga häid omadusi! Ta on heasüdamlik, lõbus, teravmeelne. Temaga on hea koos elada, ja mis peamine – ma armastan teda sellisena, nagu ta on! Ilma igasuguste nuppudeta!
Pikemalt mõtlemata võtsin riiuli kaasa ja helistasin naabri ukse taga. Lävele ilmus krohvipuruse näoga mees.
«Tere, naabrinaine! Kas kopsin liiga kõvasti?»
«Pole viga. Näe, võta!»
«Mis see on?»
«Riiul. Meile ta ei sobi. Otsustasin küsida – äkki kulub teile marjaks ära...?»
«Muidugi kulub!» rõõmustas naaber. «Mis ma sulle võlgnen?»
«Mitte midagi. See on kingitus.»
Tulin koju tagasi ja märkasin rõõmuga, kui avaraks ja valgusrikkaks meie koridor oli muutunud. Sõida või rulaga! Siis kuulsin selja tagant lukukriginat ja lävele ilmus mu kallis mees. Tal oli käes suur karikakrakimp.
«Anna andeks, et ägestusin,» ütles ta süüdlasliku häälega ja ulatas mulle lilled. Siis vaatas imestunud näoga ringi ja küsis: «Kus siis riiul on?»
«Välja viskasin.»
«Tõsi ka või? Mina käisin tüübleid ostmas...»
«Vii naabrimehele, kuluvad talle ära,» soovitasin ja lisasin: «Pole sulle vist ammu öelnud, kui väga ma sind armastan?»
«Oskad sa aga alati õigele nupule vajutada!» hakkas mees naerma. «Selle lause eest võin ma sul terve seina kruvisid täis keerata, kui soovid!»

Damn